Madis lahkus eile ... lõplikult sedakorda ja kui ma sellest kuulsin, oli mul korraga hirmus kahju.

Mitte et ma oleks osanud teda tonnide viisi lugeda ja aru saada, mitte et ma oleksin teda oma suurimaks lemmikuks pidanud, ei, mitte seda, ent oli lohutav teada, et kusagil on temasugune suurkuju. Vana küll, aga elus ja mingil määral ka tegus.

Tema Analüüs Koidula luuletusest Meil aiaäärne tänavas, jääb minu inspiratsiooniks ma arvan kuni lõpuni. Need tema keerdkäigud ja sõnamängud ning -kasutused, see on midagi erilist, tema mõttelõngu pole ma siiani veel suutnud lõpuni jälgima õppida, ent nende ehedus on see, mis paneb ikka ja jälle üritama.

Jah, Madis oli mingis naljakas ja kipakalt nihestunud mõttes, mu jaoks väga oluline. Ta oli oluline sest ta oli, mu lähedastele oluline, ta oli oluline, sest ta oli omajagu võõras, ent imetlusväärne, aukartust äratavgi.
Ning tema mälu-uuringud, need kirjeldavad mäletamist mu arust paremini kui mistahes teine tekst millele ma sattunud olen, ma olen seal tundnud ära seda omi mäletamise hajusust.

Mul on kahju, Madis, et sa läksid, aga ma soovin siiralt, et su teekond sihtpunkti on sujuv ja olu rahulik, palju sai tehtud, nii et puhka nüüd rahus.

Nonii, nonii, nonii ... tegin kõik nüüd ümber, lihtsalt ... et kõik on uus septembrikuus või kuidagi hoopis kolmandat moodi. Alguses läks väga roosaks kätte, aga siis sain aru, et see ei lähe mette ... minu naiselikkus pole kunagi kuigi roosa olnud, ning roosa on mu jaoks liiga beebisüütu värv, mina aga olen paras patune.
Muutsin kirjelduse ka ära, sest kaua ma ikka siin raskustega kasvan ... ei, ärge saage minust valesti aru, nii nagu ma usun elukestvasse õppesse, usun ma siiralt ka igipõlisesse sisemisse kasvamisse ... ent ma tunnen, et ma vahepeal olen vist peaaegu täis kasvanud, ning kõik edasine areng on teistmoodi, kui see mis varem ... no on noh ... sees on teine tunne kui kümme aastat tagasi, tee või tina ... Lisaks tundub, et rännakud ja ekslemised lähevad paremini mu praeguse olemusega kokku, olen sunnitud tõdema, et ka minu sees elab nuuskmõmmik.

Naljakas, mõtlesin siin täna, et peaks ikkagi tagasi siia pöörduma (mis sa hing muud ikka mõtled kui rampsis artikli lugemine kuidagi sujuda ei taha :), sest on mingeid asju, mida saab vaid kirjutades, ning see, mis mul siin vanast ajast on, on kuidagi kodune ja armas, ei ole vaja otsida endale uusi väljundeid, uusi paiku ...
Lehele jõudes avastasin, et pole kirjutanud umbes-täpselt aasta jagu, huvitav sünkroonsus mõtlesin ma ja muigasin ... ju siis oli vaja seda aastat ilma sissekanneteta, ju siis oli vaja ja ega ma luba et nüüd hakkan jälle grafomaaniks, lihtsalt annan endale veel ühe võimaluse ning natuke saputan neid asju siin tolmust puhtaks ...