Korraga....
....lendas ümaranurgaline trapets vastu pead ja ma lamasin oimetuna tänavasillutisel. tänavasillutis oli laotud kollases-punase ruudulistest kummikommi klopidest ja kleepus mu külge, sest päike va sinder oli pistnud juba mitu liivakellatäit liiva.....trapets lebas mu kõrval, ma ei suutnud ennast liigutada, kuid ta toibus kiiresti, juba mõne minuti pärast oli ta end ühele ümarale nurgale püsti saanud, raputas end ning kappas siis ise midagi sisisedes edasi!! M
ina lebasin vaid, vahepeal kontrollisin kleepuva käega pulssi, too oli alles, pisut pehme, aga alles... vaatasin ümmargusse päikseketasse ja hingasin sügavalt sisse, tundsin kuidas kummikommi plöga üha enam mu juustesse ja riietesse imbub......hingasin veelkord ning lasin siis hingel minna.....Hinge lendas tiibade laperdades lähimale elektritraadile ja jäi vihast turtsudes rippuma.....mina ei suutnud end ikka liigutada, vaatasin mööda sõudvat tolmutombulist punakat pilve ja tundsin mõnu....ega siis iga päev elult sellist inspireerivat obadust ei saa...

Rõõm...
...sellest, et mind ümbritseb hulk toredaid inimesi, kes teevad päeva paremaks, toovad päikselise sära silmisse ning on olemas.... Ma olen õnnelik, et te olete!
Tänud!

saatis täna mulle sõbranna lingi, sellise http://www.couo.ru/school/lermontov/354/compositions/skuchno.htm ....See oli rusikas silmaauku...luuletus (eestikeelne aadressil http://www.ylejoe.parnu.ee/~taimi/luuletused.html ), Lermotovi oma, mis ütles korraga peaaegu kõik ja see millest vaikis, seda poleks mõtetki öelda....

Uneulm
Täna öösel nägin unes nutvat kurki.....ma ei tea, miks ta nuttis....ma ei tihanud küsida...aga tundsin end kuidagi puudutatuna.....ärkasin ehmatusega uneulmast....hommikul oli kummaline olla....

....siiani on...

Inimesed rokivad...
...kohe tõe ja täiega
...vahel mõtled, küll, et see maailm, kus ma elan on haige või idiootlik ja tekib tahes-tahtmata küsimus, mis selle kõige mõte on või kas sellel üldse mõte on...siis aga, täielikust tühjusest või vastupidi rahvamurrust, murrab läbi keegi ja rebib su kogu oma olemuse ja tegevusega jalust...ja seal sa siis istud, väike ja mõttetu või suur ja mõttekas, saamata aru, mis sind tabas, segaduses ja oskamata midagi teha...istud minut või paar ja mängid oma jalgealuse kadumise hetke mõttes uuesti kord või kaks läbi.....ning puhked naerma, irvitad nagu jaksad, siis palud inimesel, kes su jalust rabas, end püsti aidata, klopid tagumiku teetolmust puhtaks, patsutad avitajat, ise meeleheitlikult muiet maha surudes või siis vastupidi avalikult näkku irvitades, sõbramehelikult õlale ja astud, pomisedes enda ette :"Hea nali!" või midagi muud säärast, rutakalt edasi, ise mõeldes tõesti, et ei ole võimalik.....ei saa ju olla nii loll ja lapselik, ei saa teha selliseid asju, mida too just tegi, see ei ole võimalik, asjad ei käi nii ja selliseid totakusi lihtsalt ei lastaks juhtuda, sest, see maailm nii haige kui tahes ja see elu nii mõttetu kui tahes, selliseid idioote nagu too oli, ei saaks lihtsalt päriselt sündida....
"Hea nali!" kordad endale ja ruttad edasi, mõtlemata enam varem pead vaevanud eksistentsialistlikuid muremõtteid......

Kallid inimesed, tänud!!
Tänan, teid ja teie andekust idioote mängida..teil tuleb see tõesti suurepäraselt välja!!
Minu respekt...