Korraga....
....lendas ümaranurgaline trapets vastu pead ja ma lamasin oimetuna tänavasillutisel. tänavasillutis oli laotud kollases-punase ruudulistest kummikommi klopidest ja kleepus mu külge, sest päike va sinder oli pistnud juba mitu liivakellatäit liiva.....trapets lebas mu kõrval, ma ei suutnud ennast liigutada, kuid ta toibus kiiresti, juba mõne minuti pärast oli ta end ühele ümarale nurgale püsti saanud, raputas end ning kappas siis ise midagi sisisedes edasi!! M
ina lebasin vaid, vahepeal kontrollisin kleepuva käega pulssi, too oli alles, pisut pehme, aga alles... vaatasin ümmargusse päikseketasse ja hingasin sügavalt sisse, tundsin kuidas kummikommi plöga üha enam mu juustesse ja riietesse imbub......hingasin veelkord ning lasin siis hingel minna.....Hinge lendas tiibade laperdades lähimale elektritraadile ja jäi vihast turtsudes rippuma.....mina ei suutnud end ikka liigutada, vaatasin mööda sõudvat tolmutombulist punakat pilve ja tundsin mõnu....ega siis iga päev elult sellist inspireerivat obadust ei saa...