Ma ei ole kunagi olnud mingi suuremat sorti magaja ... laisk, seda küll ... igal eluhetkel ... nii vertikaalis kui horisontaalis ... aga minu üldine unevajadus on alati olnud korrektses kooskõlas üldiste teada-tuntud keskmistega seal 7,5 tunni ümber ööpäevas.

Viimasel ajal aga ei tule mul magamine hästi välja ... esiteks on põis pisikeseks jäänud ning ajab öösel üles ning teiseks kui pissihäda on üles ajanud, siis ei taha uni enam tulla ... igavesti tüütu on lamada oma soojas voodis, vahtida katuseaknast paistvat veel pimedat taevast ja kuulatada, et kas vihma sajab, või kas kellegi auto-/varga-alarm kusagil undab või äkki on kohalikud purjutemperamendiga saarlased akna taga jälle peretülisid lahendamas, või ehk krabistab allkorrusel miski, ega gaasiboiler ööseks ometi sisse ei jäänud või kuidas hingab härjapõlvlane ... samal ajal tiksuvad peas mõtted ... viimati nähtud unenäost, eelmisest päevast, tulevast päevast, koduste muredest, ebakindlast tulevikust, kuuldud muusikast, nähtud filmist, ammu tehtust ja tegemata jätmistest ... refräänina kordumas aina tungivamalt rõhuv teadmine et magama peaks, sest hommikul tuleb vara tõusta ...see ajab närvi, siis tunned kuidas mingine stressihormoon tõstab verekohina kõrvu ... siis üritad rahuneda ja mõttelõngu lahti ja kokkusõlmida ning lõpuks ometi magama jääda.

Üles ajab mind tänapäeval kahe erineva äratusmehhanismi töö, üks magamistoas laual, teine 20 minutit hiljem allkorrusel, märkimaks aega kui juba peaks all olema ja tööle asuma ... selleks hetkeks kui esimene äratus tööle hakkab olen ma suutnud ennast tavaliselt kuhugi kahe maailma piirile unisesse lumma stressata või veenda, ning olemine ei ole kõige värskem ... Teise äratusega ma olen tavaliselt juba püsti ja teel alla ... või poolel teel vähemalt ...

võideldes unisuse, väsimuse  ja pahurusesga, samal ajal algavaks tööpäevaks atra vahedaks seades ...  üritan ma kuidagi päeva alustada ja nean igal hommikul maapõhja selle pissihäda, mis mind keset ööd üles ajas ...

Vahel ma ei saa sinna parata ja jään mõttesse selle üle, et mis maailmas ma elan ... või mis maailmas mind kujutletakse elavat ...

Üks siinne tuttav tegi nalja, et kuigi endiselt on elus kujutelu, et lõõgastav puhkepäeva hommik algab mõnusa hilise hommikusöögi ja ajalehelugemisega siis kes tänapäeval päriselt tahab ajalehti lugeda? See on ju lihtsalt masendav ... Kes peaks tahtma puhkepäeva hommikul võtta enda kanda kõik need bussiõnnetused alpides, terrorirünnakud Lähis-Idas ja USA-s ning vihakuriteod Euroopas? Ajalehtede lugemises või sirvimises pole midagi lõõgastavat ja oma vaba aega sinna alla küll panna ei taha, kui just ei pea ... Enne tema sõnavõttu polnud ma sellele suuremat mõelnud ... just sellele vastuolule lõõgastava hommikulugemise ja uudiste vahendatud maailma vahel?

Eile sattusin aga kuidagi otseselt silmitsi mündi teise küljega ... nimelt oli minu istuv tööpäev rahulik ja nii klõpsisin ma ringi internetis leides end korraga ühelt väga roosalt kodumaiselt naiste lehelt ... Ma ei satu naistele suunatud lehekülgedele just tihti, aga vahel igavuses ikka ... ja igavuse peletamiseks nad seal vist ka on ... eile aga oli mu aju vist vähe enam ärkvel, kui tavaliselt ... sest aiva ja aiva leidsin ma ennast küsimast: Miks? Kellele? Kuidas?

Kogu see jubeda roosa kujundusega virtuaalplank oli täis pikitud sisutühje, ajusurma nupukesi, enamus neist sealjuures tõlgitud ja/või rpodutseeritud kraam ... alates sellesügisesest moevärvist lillast lõpetades kellegi naisterahva arvamuslooga kuidas meeste ja naiste petmise definitsioonid on erinevad (arvamuse lõpetas sealjuures tõdemus, et ka mehed ja naised isekeskis võivad olla erinevad) ... vaatasin ja imestasin ...
Siis jõudsin ühe intrigeerivama pealkirjani "Lugeja pihtimus ..." tegemist oli kui ma õigesti mäletan kellegi austraallanna pihtimusega (ma täpselt ei tea kelle lugeja too austraallanna oli), kuidas ta polnud oma lapseootusest teada saades alguses just väga õnnelik ... lugu lõppes siiski hästi, sest õnn tuli naise õuele nii kui ta oli oma lapse isa juurde Lõuna-Aafrikasse kolinud ning kuulis ultrahelis loote südamelööke, lõpp hea kõik hea.

Olles selle "pihtimuse" läbi lugenud ja teema suhtes vastuvõtlikum võib olla kui "Harju keskmine" mitterase naisterahvas, oli mu pea lihtsalt täis uskumatut imestust - Mida ma just lugesin?
Kelleks siia lehele sattunuid peetakse? Missugust kuvandit naistest, meestest, perest siin lehel luuakse?

Ise endale vastama hakates tundisn ma õõva - missugune elukauge, pinnapeale ja üheülbaline madalalaubalisus siin lokkab. Milliseid uskumatult rumalaid stereotüüpe siin toidetakse?
kui rumalaks ja ühekülgseiks peetakse selle lehekülje auditooriumi? Tahtmine oli kuhugi kirjutada ja küsida, et vabandage, kelleks te peate oma lugejaid, sest ma tundis, et mulle tehakse sellel lehel liiga või veelgi enam naistele tehakse sellel lehel liiga, tehakse ilmselget ülekohut pidades neid ilmselgelt rumalateks, kerglasteks ja ühetaolisteks ...

Mina eemalt neljakümnele lähenev naisterahvas, kes ma olen oma elus kohanud üsna mitmesuguseid naisterahvaid, eri vanuseid, eri rahvustest, erineva haridusega, ei suutnud välja mõelda kedagi, kelle naiselikkuse, intelligentsuse ja huvide mõõdetele antud lehekülg vastaks ... kohe päris ausalt, mitte kedagi ei meenunud ...

See pani mind veelkord järele mõtlema, et missuguses maailmas ma elan, missuguse maailma annavad mulle uudised ja missuguse maailma loovad mulle meelelahutusleheküljed ... kelleks mind peetakse ... üsna masendav värk ... ma ei imesta et inimesed kaotavad huvi ja/või radikaliseeruvad ... üldse ei imesta ...

Eide halaaaa! Ära aja mulle oma eide halaaaa, ma ei taha kuulda seda eide halaaaa ... (tuntud viisil) ...

Minu sisse on mingisugune rahulolematuse kramp tekkinud, tahaks kurta ja halada ja siis samas jälle ei taha ka ... miski sees kisub krampi ja ei taha mitte midagi ... kui järele mõelda, siis ma isegi täpselt ei tea mis see oleks, millest peaks halama või mida peaks jagama ... aga pea on paks ja tunne on kusagil tagasagaras, et midagi peaks ...

Mul on stress vist ... või noh ... selle-aastaselt mereretkelt tagasi saabudes sain ma aru, et päris kindlasti on stress ... tööga seotud stress, sellest et ma ei taha oma saare tööd teha, ma ei taha seda teha sel samal põhjusel miks ma kord varemalt ei tahtnud olla tõlkeprojektide juht ... Ma ei suuda töötada rumalatele inimestele, kelle vastu ma olen kaotanud igasuguse austuse. Mul on tunne, et minu puhul on raske välja mõelda midagi rohkem demotiveerivat kui halb ülemus ... sealjuures ei pea tegemist olema halva inimesega vaid lihtsalt oskamatusega olla ülemus, oskamatusega hallata inimesi, oskamatusega planeerida, oskamatusega end kehtestada nähvamata ja solvamata, oskamatusega näha enda imeilusast suurest nabast kaugemale ... Naljakas on veel see et mõlemad kehvad ülemused kellega mul on tulnud koos töötada on olnud oma väikefirma omanikud ehk siis teevad tõesti kõike päriselt endale ... vbl sellest samas ka see oskamatus ... ei tea ... Mulle meeldib kui tööd tehes saadakse aru, et töötaja on väärtus ja töötajad kujundavad su ettevõtte näo, mulle meeldib kui on kokkulepped ning valitseb mingisugune kord ja süsteem ... Ja minu arust on vajalik et ülemus suudaks kõik selle, mis sülg suhu toob, siiski läbi mingi filtri lasta ... aga võib olla olen ma liiga idealistlik või rikutud ...
Õnneks lõpp paistab, ümisen Tom Waits-i "Hold on" lugu ja hingan sügavalt sisse ... ehk peab see vingumiseni pingule keritud närvinöör siiski kuu lõpuni vastu.

Njah ... merel olles panin tähele, et ma olen hakanud valjul häälel ohkama. Ma muidu ei ole olnud suurem asi ohkaja tüüp, aga nagu mingi nakkav parasiitsõna on ohe mu igapäevasesse repertuaari siginenud ning leidnud endale seal mõnusa sooja koha ... Ma ei tea palju selle ohke taga peitub väsimust, vaeva ja rahulolematust ja kuipalju on tegemist lihtsalt helimaastikuga, ent selge on siiski see et tegemist ei ole itsitusega või naeruga ... viimasega on jälle kuidagi kitsas käes ... ammu pole naernud nii et vats valutab ... mulle meeldib naerda nii et vats valutab ... jah aga naermine on minu puhul ligedalt seotud sõpradega ... vahel perega ka ... jah sõbrad ja õed suudavad mind vahel niimoodi naerma panna, et vats pärast valutab ... aga sõprade naerule ajamise ligidusega on hetkel nii nagu on ... rohkem nagu pole ...

Mis siis veel? Et kui juba, siis juba ...

Selg valutab paiguti kuratlikult, uni on enamuse ajast ja kogu aeg, jalad väsivad ning samm on tönts, seletamatuid meeleoluvõnkeid jagub hormoonide möllu piisavalt ... aiva tahaks midagi ja kummikommid on juba olemas ... aga tahaks nii et maa must ... ebakindlus tuleviku ees painab meelt ... ning puuduv generaalplaan teeb olemise pisut närfiliseks

Ja siis vahel tahaks vajutada standby nuppu ja kõndida minema ... kõige juurest ... ei ole nii et tahaks minna edasi või kuhugi tagasi ... ei, lihtsalt minema, ristisuunas, oma elust, iseendast ... puhkaks natuke ja vaataks olematu pilguga ringi ning võib olla tuleks ja elaks natukese aja pärast edasi ...

Ei, häid asju on ka ... (noh nagu Bowie ja mõmmi ja õlivärvid ja härjapõlvlane ja veel üht teist ...) aga neist ma lihtsalt täna ei räägi, sest täna on lihtsalt - Eide halaa ...