Ma ei ole kunagi olnud mingi suuremat sorti magaja ... laisk, seda küll ... igal eluhetkel ... nii vertikaalis kui horisontaalis ... aga minu üldine unevajadus on alati olnud korrektses kooskõlas üldiste teada-tuntud keskmistega seal 7,5 tunni ümber ööpäevas.

Viimasel ajal aga ei tule mul magamine hästi välja ... esiteks on põis pisikeseks jäänud ning ajab öösel üles ning teiseks kui pissihäda on üles ajanud, siis ei taha uni enam tulla ... igavesti tüütu on lamada oma soojas voodis, vahtida katuseaknast paistvat veel pimedat taevast ja kuulatada, et kas vihma sajab, või kas kellegi auto-/varga-alarm kusagil undab või äkki on kohalikud purjutemperamendiga saarlased akna taga jälle peretülisid lahendamas, või ehk krabistab allkorrusel miski, ega gaasiboiler ööseks ometi sisse ei jäänud või kuidas hingab härjapõlvlane ... samal ajal tiksuvad peas mõtted ... viimati nähtud unenäost, eelmisest päevast, tulevast päevast, koduste muredest, ebakindlast tulevikust, kuuldud muusikast, nähtud filmist, ammu tehtust ja tegemata jätmistest ... refräänina kordumas aina tungivamalt rõhuv teadmine et magama peaks, sest hommikul tuleb vara tõusta ...see ajab närvi, siis tunned kuidas mingine stressihormoon tõstab verekohina kõrvu ... siis üritad rahuneda ja mõttelõngu lahti ja kokkusõlmida ning lõpuks ometi magama jääda.

Üles ajab mind tänapäeval kahe erineva äratusmehhanismi töö, üks magamistoas laual, teine 20 minutit hiljem allkorrusel, märkimaks aega kui juba peaks all olema ja tööle asuma ... selleks hetkeks kui esimene äratus tööle hakkab olen ma suutnud ennast tavaliselt kuhugi kahe maailma piirile unisesse lumma stressata või veenda, ning olemine ei ole kõige värskem ... Teise äratusega ma olen tavaliselt juba püsti ja teel alla ... või poolel teel vähemalt ...

võideldes unisuse, väsimuse  ja pahurusesga, samal ajal algavaks tööpäevaks atra vahedaks seades ...  üritan ma kuidagi päeva alustada ja nean igal hommikul maapõhja selle pissihäda, mis mind keset ööd üles ajas ...