Eide halaaaa! Ära aja mulle oma eide halaaaa, ma ei taha kuulda seda eide halaaaa ... (tuntud viisil) ...

Minu sisse on mingisugune rahulolematuse kramp tekkinud, tahaks kurta ja halada ja siis samas jälle ei taha ka ... miski sees kisub krampi ja ei taha mitte midagi ... kui järele mõelda, siis ma isegi täpselt ei tea mis see oleks, millest peaks halama või mida peaks jagama ... aga pea on paks ja tunne on kusagil tagasagaras, et midagi peaks ...

Mul on stress vist ... või noh ... selle-aastaselt mereretkelt tagasi saabudes sain ma aru, et päris kindlasti on stress ... tööga seotud stress, sellest et ma ei taha oma saare tööd teha, ma ei taha seda teha sel samal põhjusel miks ma kord varemalt ei tahtnud olla tõlkeprojektide juht ... Ma ei suuda töötada rumalatele inimestele, kelle vastu ma olen kaotanud igasuguse austuse. Mul on tunne, et minu puhul on raske välja mõelda midagi rohkem demotiveerivat kui halb ülemus ... sealjuures ei pea tegemist olema halva inimesega vaid lihtsalt oskamatusega olla ülemus, oskamatusega hallata inimesi, oskamatusega planeerida, oskamatusega end kehtestada nähvamata ja solvamata, oskamatusega näha enda imeilusast suurest nabast kaugemale ... Naljakas on veel see et mõlemad kehvad ülemused kellega mul on tulnud koos töötada on olnud oma väikefirma omanikud ehk siis teevad tõesti kõike päriselt endale ... vbl sellest samas ka see oskamatus ... ei tea ... Mulle meeldib kui tööd tehes saadakse aru, et töötaja on väärtus ja töötajad kujundavad su ettevõtte näo, mulle meeldib kui on kokkulepped ning valitseb mingisugune kord ja süsteem ... Ja minu arust on vajalik et ülemus suudaks kõik selle, mis sülg suhu toob, siiski läbi mingi filtri lasta ... aga võib olla olen ma liiga idealistlik või rikutud ...
Õnneks lõpp paistab, ümisen Tom Waits-i "Hold on" lugu ja hingan sügavalt sisse ... ehk peab see vingumiseni pingule keritud närvinöör siiski kuu lõpuni vastu.

Njah ... merel olles panin tähele, et ma olen hakanud valjul häälel ohkama. Ma muidu ei ole olnud suurem asi ohkaja tüüp, aga nagu mingi nakkav parasiitsõna on ohe mu igapäevasesse repertuaari siginenud ning leidnud endale seal mõnusa sooja koha ... Ma ei tea palju selle ohke taga peitub väsimust, vaeva ja rahulolematust ja kuipalju on tegemist lihtsalt helimaastikuga, ent selge on siiski see et tegemist ei ole itsitusega või naeruga ... viimasega on jälle kuidagi kitsas käes ... ammu pole naernud nii et vats valutab ... mulle meeldib naerda nii et vats valutab ... jah aga naermine on minu puhul ligedalt seotud sõpradega ... vahel perega ka ... jah sõbrad ja õed suudavad mind vahel niimoodi naerma panna, et vats pärast valutab ... aga sõprade naerule ajamise ligidusega on hetkel nii nagu on ... rohkem nagu pole ...

Mis siis veel? Et kui juba, siis juba ...

Selg valutab paiguti kuratlikult, uni on enamuse ajast ja kogu aeg, jalad väsivad ning samm on tönts, seletamatuid meeleoluvõnkeid jagub hormoonide möllu piisavalt ... aiva tahaks midagi ja kummikommid on juba olemas ... aga tahaks nii et maa must ... ebakindlus tuleviku ees painab meelt ... ning puuduv generaalplaan teeb olemise pisut närfiliseks

Ja siis vahel tahaks vajutada standby nuppu ja kõndida minema ... kõige juurest ... ei ole nii et tahaks minna edasi või kuhugi tagasi ... ei, lihtsalt minema, ristisuunas, oma elust, iseendast ... puhkaks natuke ja vaataks olematu pilguga ringi ning võib olla tuleks ja elaks natukese aja pärast edasi ...

Ei, häid asju on ka ... (noh nagu Bowie ja mõmmi ja õlivärvid ja härjapõlvlane ja veel üht teist ...) aga neist ma lihtsalt täna ei räägi, sest täna on lihtsalt - Eide halaa ...