Vahel ma ei saa sinna parata ja jään mõttesse selle üle, et mis maailmas ma elan ... või mis maailmas mind kujutletakse elavat ...

Üks siinne tuttav tegi nalja, et kuigi endiselt on elus kujutelu, et lõõgastav puhkepäeva hommik algab mõnusa hilise hommikusöögi ja ajalehelugemisega siis kes tänapäeval päriselt tahab ajalehti lugeda? See on ju lihtsalt masendav ... Kes peaks tahtma puhkepäeva hommikul võtta enda kanda kõik need bussiõnnetused alpides, terrorirünnakud Lähis-Idas ja USA-s ning vihakuriteod Euroopas? Ajalehtede lugemises või sirvimises pole midagi lõõgastavat ja oma vaba aega sinna alla küll panna ei taha, kui just ei pea ... Enne tema sõnavõttu polnud ma sellele suuremat mõelnud ... just sellele vastuolule lõõgastava hommikulugemise ja uudiste vahendatud maailma vahel?

Eile sattusin aga kuidagi otseselt silmitsi mündi teise küljega ... nimelt oli minu istuv tööpäev rahulik ja nii klõpsisin ma ringi internetis leides end korraga ühelt väga roosalt kodumaiselt naiste lehelt ... Ma ei satu naistele suunatud lehekülgedele just tihti, aga vahel igavuses ikka ... ja igavuse peletamiseks nad seal vist ka on ... eile aga oli mu aju vist vähe enam ärkvel, kui tavaliselt ... sest aiva ja aiva leidsin ma ennast küsimast: Miks? Kellele? Kuidas?

Kogu see jubeda roosa kujundusega virtuaalplank oli täis pikitud sisutühje, ajusurma nupukesi, enamus neist sealjuures tõlgitud ja/või rpodutseeritud kraam ... alates sellesügisesest moevärvist lillast lõpetades kellegi naisterahva arvamuslooga kuidas meeste ja naiste petmise definitsioonid on erinevad (arvamuse lõpetas sealjuures tõdemus, et ka mehed ja naised isekeskis võivad olla erinevad) ... vaatasin ja imestasin ...
Siis jõudsin ühe intrigeerivama pealkirjani "Lugeja pihtimus ..." tegemist oli kui ma õigesti mäletan kellegi austraallanna pihtimusega (ma täpselt ei tea kelle lugeja too austraallanna oli), kuidas ta polnud oma lapseootusest teada saades alguses just väga õnnelik ... lugu lõppes siiski hästi, sest õnn tuli naise õuele nii kui ta oli oma lapse isa juurde Lõuna-Aafrikasse kolinud ning kuulis ultrahelis loote südamelööke, lõpp hea kõik hea.

Olles selle "pihtimuse" läbi lugenud ja teema suhtes vastuvõtlikum võib olla kui "Harju keskmine" mitterase naisterahvas, oli mu pea lihtsalt täis uskumatut imestust - Mida ma just lugesin?
Kelleks siia lehele sattunuid peetakse? Missugust kuvandit naistest, meestest, perest siin lehel luuakse?

Ise endale vastama hakates tundisn ma õõva - missugune elukauge, pinnapeale ja üheülbaline madalalaubalisus siin lokkab. Milliseid uskumatult rumalaid stereotüüpe siin toidetakse?
kui rumalaks ja ühekülgseiks peetakse selle lehekülje auditooriumi? Tahtmine oli kuhugi kirjutada ja küsida, et vabandage, kelleks te peate oma lugejaid, sest ma tundis, et mulle tehakse sellel lehel liiga või veelgi enam naistele tehakse sellel lehel liiga, tehakse ilmselget ülekohut pidades neid ilmselgelt rumalateks, kerglasteks ja ühetaolisteks ...

Mina eemalt neljakümnele lähenev naisterahvas, kes ma olen oma elus kohanud üsna mitmesuguseid naisterahvaid, eri vanuseid, eri rahvustest, erineva haridusega, ei suutnud välja mõelda kedagi, kelle naiselikkuse, intelligentsuse ja huvide mõõdetele antud lehekülg vastaks ... kohe päris ausalt, mitte kedagi ei meenunud ...

See pani mind veelkord järele mõtlema, et missuguses maailmas ma elan, missuguse maailma annavad mulle uudised ja missuguse maailma loovad mulle meelelahutusleheküljed ... kelleks mind peetakse ... üsna masendav värk ... ma ei imesta et inimesed kaotavad huvi ja/või radikaliseeruvad ... üldse ei imesta ...