Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....