Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.

Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....

....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...

...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!