Eeehm...ei teagi, mida üle nii pika aja võiks või peaks ütlema, kogu minu senise vaikuse saab kokku võtta vast tolle lihtsa ja ammutuntud looga...

Elas kord linnuke, linnuke nagu linnuke ikka, lendas ja laulis, laulis ja lendas...ühel heal päeval lendas tema lauldes kõrgel-kõrgel kuni kogemata liiga kaugele sattus ja ära külmus. Külmununa kukkus ta maapinnale, kenale aasale. Aasal sõi parasjagu lehmakari, nende seas Mustu, eriti tore ja suursugune lehmjas elajas....täitsa märkama tegmata sittus Mustu külmunud linnukesele peale suure lehmakoogi, ise rahulikult ristikut edasi mäludes...linnuke aga sai lehmakoogi all sooja, sulas üloes ja hakkas suurest rõõmust laulma....aasal sattus oma jalutuskäigul olema ka naabri kõuts, kes linnkuese laulu kuulis... mahlakat suutäit aimates, kaevas ta linnkuese ũles ja pistis pintsli...

Lool olevat kolm moraalset tahku:
Alati ei ole sulle peale sittuja sinu vaenlane
Alati ei ole sinu väljakaevaja sinu sõber
Ei tasu laulda, kui on hea ja soe olla!

Just selle viimasega põhjendaks siinkohal oma tasast olekut ja ikaldust....

Aga muidu on nii, et praegune aktuaalne koht on Budapest. Ning niikaua kuni on aktuaalne leiab kilde minu olekutest ja äraolekutest järgnevast: buddhaspests.blogspot.com ...

Seal elavad Brunella ja Edgar.....minu ja tähepoisi nahas või vastupidi....

Lubama ei hakka ka, et siinne päris soiku jääb, sest kes seda eestlaslikku laulukirge ikka lõputuseni taltsutada suudab.....