Kaaren tundis ennast räbalasti või suisa räbalana aga ega seal vist suurt erinevust polegi, üks sitt kõik, leidis ta end voodis kerra keerates.... 

...kuidagi tõrges oli olla, täpselt polnud aru saada, et mis valesti oli, ent miski siiski pigem painas kui paitas....vist oli vares valu, harakas haiguse ja must lind muud mured saanud....

Aga "muud mured" on ju see kõige viletsam kompott.....oleks tahtnud lihtsalt valjusti ja valusalt ropendada aga ei saanud, kuuljaid oli, küsimused oleks aga liiast olnud...nagu ikka juhtudel kui isegi veel ei adu päriselt, et miks.....või kui saad aru kusagil oma linnuaju tagasagaras, ent ei suuda artikuleerida.....lihtsalt väga väsitav on siis seletema hakata, et surub, sisse mässitud tunne on, et oled nagu omadega puntras ja ei oska harutama hakata, et väsinud on, et kahtlused on, et kõhklused on, et hirm on ja et kui päris üdini aus olla siis ikkagi päris täpselt ei tea.....et....

Ja omajagu hästi teadis Kaaren, mis talle selle peale öeldaks, ta teadis isegi enda arust seda, mis sellest omas peas mõeldaks, mida tuntaks....ent kogu sellest teadmisest poleks hetkel karvavõrdki kasu olnud, või vähemalt nii tundus.....

Kaaren avas silmad ning passis trotslikult enda ees laiuvat seinalappi, ta sai aru küll, et ta oli loorberitele puhkama jäänud, et juba ammu oleks pidanud tõusma, mitte end aina ja aina uuesti premeerima ja edasi kiitma...jahh juba ammu oli aeg...aeg oli ammu küps....ent tema ei teinud tegemagi, heal meelel oleks ta lihtsalt tahtnud silmad kinni pigistaa ning öelda, et ei ole, sest ei näe.....aga ei tulnud välja....kusagil enda musta kesta sees teadis ta liigagi hästi asjade seisu, seal sees polnud mingisuguseid pehmemaid asjaolusid, seal oli ta nii nagu ta päriselt oli, ilma igasuguste ilustavate trilleriteta. Ta oleks juba ammu pidanud asja kallale asuma, enda tagumiku närtsinud loorberitelt püsti ajama ning pihta hakkama või vähemalt seisukoha võtma....aga miski tema sees hoidis teda tagasi, see miski oli teadmine, et kaotused ei meeldi, et loobumine on omapeajagu võimatu....

....pfff ehk siis kes enda elu ikka keeruliseks ajab kui mitte isekas ise.....

Njaa, kuid ka see teadmine ei aidanud tegelikult ennast vähem räbalalt tunda, otse vastupidi....Kaaren trampis mõttes jalgu.... see ei viinud kuhugi, ent oli sama otstarbekas kui kõik muu, mis pähe tuli, siis sulges ta silmad. 

Ta oli liiga väsinud et mõelda, rääkimata välja mõtlemisest, kaine mõistus magas juba ammu.......või vähemalt nii Kaaren endale lambaid lugedes kordas.......kas ta ka ise uskus, see oli endalegi teadmata....muud mured ei jätnud teadmiseks ruumi vist....