Motivatsioonitus...tabas äkki painav teadmine mu pead....
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!

Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....

...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....

Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...