Kogu tänane päev on möödunud kuidagi üle noatera...algusest pea et otsani välja..töölejõudmisest lõppedes haldjatantsu pärale jõudmisega, minu virtuaalsesse postkasti......kõik on läinud lõpuks üle ootuste hästi vist, kuid toda minekut on saatnud tugev pinge ja ohutunne, et kõik kisub eriliselt halvasti......ja see on omajagu tüütult kurnav....

Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....

Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....

Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....

Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....



Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....