Täna puhkan palaviku roosidel...

...täitsa veider on.... ma olin juba päris ära unustanud need väikesest sisemisest temperatuuritõusust tekkivad nihked.....kuidas liikmed ja pea muutuvad aina raskemaks ja raskemaks ning meel vajub aeglaselt kuhugi ära, mingisse naljakasse letargiasse, mõtlemisvõime saab halvatud, arusaamise juhtmed tõmmatakse korraga läbi narva ja keegi teeb nende peal kulutuld, põskedele tekivad palaviku roosid ning kusagilt seest jookseb välja miskine külm, mis paneb hetketi värisema, aina enam ja enam on tahtmine pugeda kuhugi sooja ja kerida ennast kerra, sulgeda silmad, magada, ehk undki näha....kogu olemus sulgub endasse, keha ja meel võtavad kaitsepositsiooni....toimub mingi naljakas kodusõda millele oled sina tandriks....kõik on ühtaegu hästi lähedal ja väga kaugel, meel on meeletult herk ja õrn ning samas on igasugune välise tajumine pärsitud, tundub nagu keegi oleks keeranud su sisemuse väljapoole.....ning torkida ei tasu, meel saab kohe kurjaks, hammustab......


.....aga Pariisis õitsevad praegu mingid eriti ilusad puud...