Kaaren rippus pea-alaspidi hariliku jugapuu alumise oksa küljes ja üürgas laulda....

Ta meel loksus vaikselt kiikumise ja laulutakti rütmis ning üritas mitte kõrva kaudu välja kukkuda. Keeruline oli too üritus sellise ulaka tujuga, oli ta sunnitud nentima.
Mõistusel oli juba puu otsa ronimise peale paha hakanud ja ta otsustas kiiresti sääred teha, nii tilkuski ta ennast, õige vargsi alla murule sinilillede vahele.
Kaaren ei pannud viimase kadumist aga tähelegi....ta oli liiga ametis enese puuotsas hoidmise, telepaatiliste kallistuste saatmise, laulmise ja unede unustamisega.
Pealegi oli mõistus mõni aeg tagasi tal maksa täiesti üle kopsu ajanud. Selline egoistlik kaotsiminek ei olnud tolereeritav. Kaaren oli südamest solvunud, ta mõistis küll et tähepoisi väljailmumine võis tekitada armukadedust ja mõningat vimma, kuid see ei olnud mingi arvestatav vabandus, sestap keeldus ta siiani mõistusega üle paari lause päeva jooksul vahetamast. Tema elu see just kergemaks ei teinud, kuid enesetunne paranes see-eest märgatavalt.

Meel tundis, kuidas pähe valguv veri oli juba põlveni, kui see hullus peatselt ei lõppe, tuleb varsti seljas olev lilleline kevadkleit määrdumise ohus pea peale turbaniks siduda, leidis ta kriitilise pilguga olukorda hinnates. Aga kirevase päralt küll, ta polnud elus midagi turbaniks sidunud, ning sobivaid kiirkursuse pidajaid ei paistnud silmapiirilgi. Meel muutus kergelt murelikuks, talle väga meeldis tema uus kevadkleit. Õnneks hakkas jugapuu alumine oks just samal silmapilgul liialt soonima Kaarna põlveõndlaid ning neiu keerutas end pehme mütsatuse ja kukerpalli saatel alla murule, otse mõistuse suure varba peale.
Hetk hiljem tundis mõistus peale varbavalu ka rasket pilku turjal. Kaaren oli katkestanud laulmise ja silmitses mõistust üllatunult altkulmu, viimase pilk üritas pingsalt leida pidet sinilillede õrnal lõhnal ja tundis end süüdi. Pahura pominaga ning kerge alistuva ohkega korjas Kaaren ta pärast poolt põrnitsust siiski hellalt oma peole, puhus mullast puhtaks ja surus tagataskusse nätsupaki kõrvale. Kaaren teadis, et ükskord nad lepivad ära ja elavad õnnelikult järgmise korrani, kuid ta kahtlustas, et selle ühe korrani on veel mitu korda aega...

Meel keerutas end aga oma ilusas kleidis, naeris lõbusalt ning ihkas pannkooke, vanaema Teelelikke pakse ja väikesi keefiiri pannkooke.....