Kaarnale meeldis magavate inimeste lõhn. See väsimuse hõng ning too magavate kehade rahu. Too unise higi ja unenägude lehk, mida nood magavate inimeste voodid välja õhkasid. Too kehade rammestuse ja dushigeeli, padjale laiali laotunud juuste ja öökreemi, kehade all välja surevate käte ja kaisutuste lõhn, mis tuli vooditesse kägardatud ihudest.....

Ja nood pimedad toad, kus värve pole, on vaid pinnad ja lõhnad ja helid. Nohinad, pikad ja ilmatuma rahulikud hingetõmbed, üksikud oiged ja kilked, tekkide kahin ja patjade sahin, mis tekib uniste liigutustest..kella tiksumine öökapil, läbi akende tungiv tuul ja öise liikluse sosin....kõik nii omasoodu voolav ja vaikne, nii ilmatumalt üksik ja vaikne....

Kaarnale meeldis istuda neis tubades ja vaadata magavate inimeste unesid, õige vargsi kusagil nurgas, nii et unenäod ära ei ehmuks, ja nuusutada magavate inimeste lõhnu.

Magavate inimeste, magavad toad, Kaaren polnud kunagi suutnud lahkuda neist vabatahtlikult.....alati aga leidus sundusi ja käskijaid...ta oli veetnud vaid viive...ahminud endasse kiirelt sõõme, sulgenud silmad ja nautinud sekundeid, vaadanud unesid, nuhutanud lõhnu ja lahkunud siis...
Kaaren hingas sügavalt sisse, ta ei mäletanud enam millal viimati oli ta nuusutand tubades uinunud inimeste lõhnu. Kui ammu polnud keegi maganud nendes, kus tema viimastel aegadel viibis.
Kõik olid aina ja aina vaid ärkvel, kui olid....