Ma leian, et nüüd ei jää varsti küll enam muud üle, kui lihtsalt vihastada.... lõpuni.... kohe niimoodi, et on vihastatud ja siis suure vihaga midagi suurt tehtud, sest mul on tunne, et see jama, mis siin juba nädalaid kestab, ei saagi muidu otsa... muudkui mingi tüdimus, nutt ja hala, enesepiinajalikud unenäod ja kogu see kõrini efekt metsa peitumise soovi krempliga....pfff....Tra, maivõi....sellist asja ei saa tolereerida!

Pff....et siis plaanis lähima(te) päeva(de) jooksul lihtsalt põhjani iseenda peale välja vihastada ja oleks selleks korraks taas korras....

Saaks rahulikult printsess edasi olla ja naeratada muigega....