Ja kolm kuud möödus nagu poleks olnudki... 

Ei, tegelikult oli, muidugi oli... olid vaated Norra fjordides ning samal ajal kontidesse pugev keha ja hinge jahutav soolane mereõhk ... ning siis oli eestile omane kehv suusailm keset juulit ... mis kontoris veedetud 18 tunniseid päevi ei morjendanud ... ning siis tulid soojus ja suvekool ja atesteerimine ja kolimine ja kõik ülejäänud asjad seal küljes ja vahel ja kukil ...

Tagant järgi vaadates ma saan aru küll, et see kõik oli omal kohal ... sest kes jaksakski elada korraga läbi kogu seda valu, mis pärast pika-ajalisi purunenud koosolekuid ikka tee sisemusse leiab... elada läbi ilma põgenemisteta, ilma uppumisteta öhe, asendustegevustesse ja (-)triviaalsustesse ...

Jah ja mulle tundub et sellest põgenemisest on olnud kasu, sest siis on valusse uppumist nagu natuke vähem ning arusaamine tuleb tükk haaval ...
Praeguseks ma tunnen et olen juba targem küll, hulga targem kui mitu kuud tagasi ...
Ning ikka ja jälle avastan end tõdamast, et nüüd ma saan aru küll, nüüd tean küll... ja siis kohe järgmisel hetkel sõidab sisse üks väga tuttav ja autoritaarne hääl lapsepõlvest: "Teadmisest, on vähe kasu!" .. jah, seda tean ka kaa, armas isa, tean hästi ...
See tükkhaaval arusaamine tähendab muidugi ka jupi kaupa tegelemist selle samase sisemise valuga... mille puhul tuleb iga kord end uuesti koguda... jälle lohutuseks iseendale lubada, et järgmine kord olen parem.. ja seejärel ikkagi veelkord läbi käia kõik need katkised ja valutavad kohad ... jõudmaks uuesti ja siis veel korra järeldusele, et kindlasti oli võimalusi, aga nad said kõik mööda enne kui jõudis arusaamine ja oskus ... oskus, muide, ma ei ole kindel kas see ongi üldse jõudnud või veel mitte ...
Ei tea kas enesepettuseks või päriselt aga viimasel ajal on tunduma hakanud, et kui ma oleks olnud iseendast varem parem, siis ma oleksin näinud iseendast kaugemale välja ja teinud nii mõndagi teisiti ... aga olen iseendast parem alles nüüd, tagant järele ... nojah ja vist seetõttu neelangi iga jupi järel selle mõrudalt täiskasvanuliku pilli ja püüan leppida ... et armastamisest üksi ei piisa.

Leppimised ei tule minusugustele kergelt ... aga ma usun et lõpuks annan ma endale andeks ja vaata enam nii palju tagasi ...

Mul on siin vahepeal ikka kirjutamise mõtteid ka olnud ... näiteks sellest kuidas kõik eestimaised mehed võiksid ajateenistuses olles nimetada kaitsevägilasteks... ma arvan, et see oleks esiteks väga hea populaarsuskampaania meie kaitseväele ning lisaks kui uskumatult vägevalt see lihtsalt kõlab... te mõtelge vaid dialoogi peale:
- Ja kes teie siis olete?
- Meie, meie oleme Kuperjanovi pataljoni kaitsevägilased Saar ja Voor.
...

Lihtsalt super... mul läheks küll ajateenistujad kohe hulga rohkem korda..

No vot ja siis ma tahtsin mingi hetk jagada mõtteid eestikeelse väljendi "puudust tundma" teemadel ... olin ühel härdamal hetkel hämmeldunult lummatud, kui uskumatult täpne ja läbimõeldud väljend see on ...

Jah ja paar korda olen mõelnud, nagu ikka, et ehk peaks tegelema sellega, mis mu sees ja kirjutamine oleks selleks hea ... aga põgenemine toimetustesse on sellest kihust siiani võitu saanud ... Njah, aga kuna ma nüüd olen immigrant saarel (ja palun mitte nimetada mind ekslikult mugavuspagulaseks, sest see oleks väär, kuna mugavamaks küll suurt midagi mu lahkumisega ei läinud) siis on raskem end toimetustesse peita ja on nagu rohkem vaja tegeleda sellega mis ümber ja sees ...

Nii et jah, ehk nüüd jälle kirjutan natuke tihedamini taas ... endast ja ehk ka sellest kummalisest saarest, kus näiteks fotosid saab ja on alati saanud ilmutada/printida apteekides ... üks keemia ju kõik!