Ebalus... minu sees... tõesti seal ta on väike närhviline ebalus ebakindel...

...samas tundub, et elu on naljakas, sigaretid ja kohv on asendamatud ning pea peabki olema idiootseid itsitama ajavaid mõtteid täis... ja see on kõik hirmus tore... keemiaprotsessid teevad imesid, kristallid sünopside vahel ja käega lüüa on nii lihtne.. vahel tuleb peale küll mingisugune igatsus ja vaevavad mõtted, kahetsus, tahe alata taas otsas ikka kõigi nende vanade asjadega, lubada endale seda, mida lubasin endale mitte kunagi enam lubada... kuid need hetked lähevad üle... tundub nagu sa kuidagi nüüd teaksid, mis sa väärt oled, et sa nagu justkui teaksid, mida sa tahad ja ei ole nõus vähemaga leppima, sest see on mõttetu ja valus, sest sa oled seda teinud, sest sa tunned, et ei ole seda närvikulu väärt.... siis naeratad totakalt ja läed edasi, mis seal ikka... ja siis leiad enda ümber inimesi, kes on hülgeid täis või kelle akende taga kepivad tuvid või kes saabub sulle külla enne kui sa lähed ära, et sind näha või kes saadab sulle hommikuks sõnumi, mis teeb terve algava päeva valgeks, ükskõik, kus sa ka ei ärkaks või kes on hallipäine ja istub Zavoodis ülepäeviti ja joob unicumi ning räägib joonistajatest ja joonestajatest ja arhitektidest ja naeratab, kui sul on aega kuulata üksainuski ta lugu lõpuni :):) või kellegi kes naeratab ja nöökab sulle hommikul vandeseltsaslikult sinust mööda tööle lipates, ta teab kus sa olid eelmisel õhtul ja mis kell sa magama heitsid....ta ise on samasugune... ja siis on hea, ning siis liigub peas mõte, et vbl siiski, vbl siiski ei ole kõik veel möödas, vbl on veel võimalusi...ja vbl ei olegi kaotusi ja on vaid võidud ja kaotused mis saavad võitudeks....

Ah... eks näis... praegu liigub mõte vaid sinna kus olen juba nädala pärast, kus on nelja torniga kirik, kevadsoe ja ilusad silmad :D:D ning maailma parim ploomiviin.....