Täna kassimarketist koju vantsides, surusin käed taskutesse ja tuntsin suitsunälga, suitsud olid zavvis kohvi kõrvale otsa saanud. Puhus külm ja kevadine tuul ning ilm oli ümberringi hämarusse tõmbunud.... hea oli olla... hetkeks oli olla meeletult hea, natuke jahe, peavalust natuke tume ja trööstitu, ent samas nii vaba.

Mõte lendas millegi pärast sellele, mis oli varem, kord ammu, milline oli elu siis... morn naeratuse vine rebenes üle suu. Luksus, see mis on praegu, sügav luksus...vabadus olla ja vabadus olla sellises seltskonnas selliste inimestega sellises haiglaselt ilusas maailmas.

Ma loodan, ma tõsiseslt loodan, et ma suudan sellest kord vanaduses lugusid rääkida, niimoodi muhedalt aknalaual istudes/kükitades ja metskohinat limpsides, suunurgas piip ja kaaslaseks kõrivähk, räägiksin ma siis naerda kõkutades oma lastelastele lugusid, tudengiaegadest Tartus, kui elu oli veel nii elatav, käega katsutav, tõeline, trööstitu, vaba.... imeline.... Ja lapselapsed vaataksid mind säravate silmade ning kaastundliku pilguga.... nad oleksid rõõmsad, et mulle nalja teeb, kuid nad ise ei suudaks seda kõike endale kuidagi ette kujutada....

Jälle jälle need hetked kuhu tahaks kinni jääda... too luuserlik romantika.. too mis pigistab hinge.... ja kuigi on halb on nii hea.... imelik on see inimene, imelikulikult imetabane....

Tänase päeva lugu on aga Heidy Tamme "Tahaksin pihlapuu rüppe"...

Enjoy!