Joonistan, värviliste pliiatsitega joonistan, skeeme ja graafikuid, joonistan oma elu.... värviliste pliiatsitega selle pärast, et tunduks pisutki lõbusam... et äkki petab ära ja samas saab selgeks... ära ei peta, kuidagi enese laialilaotamise tunne on, paljas ja vastik, nagu nondes unedes, kus sa äkki keset rahvamassi taipad, et riided ununesid selga tõmbamata hommikuse kiirustamise sees...

Mus on taas rahulolematus, rahulolematus iseendaga ja arusaamatus, ei saa öelda, et mõistan...viuviuviuviu...virin.... vastik virin..... viuviuviuviu.... ei taha, ei saa, ei või... ahh MINE MUNNI, RAISK!....

Ilus plaan ju oli hakata heaks ja normaalseks, aga mitte ei oska kusagilt peale hakata....suitsu tahaks tõmmata juba üsna mitmendat korda täna, varemalt pole ahvatlusele vastu pannud, ei saa vist ka nüüd.

Ja surkida tahaks ja urgitseda tahaks ja üldse ei suuda kuidagi rahulikult paigal olla....
suu valutab ja hing kiheleb... kratsida tahaks.... traatharjaga.... SITT PÄEV, VALGE MEES!

Aga ilm on väljas kevadine, päike on paistnud ja tõstnud tuju...jahhh... päike on hea ja kuu on ilus.....kuid isegi see ei lohuta.... igatsus igatsuse järgi, seikluse järgi, unustuse järgi kükitab sees ja keeldub lahkumast....

PERSSE SEE VALU JA VAEV! HAKKAN PAREM LUMEHELBEKESEKS!