Kaaren istus aknalaual üks jalg avatud aknast väljas kõlkumas ja kimus suitsu.... nagu ikka... ta suitsetas viimasel ajal liiga palju... aga samas, avatud aknad olidki ju ainult kahel otstarbel loodud, selleks et neil mõnuga suitsu kimuda ja selleks et neist välja lennata. Ta koogutas ennast üle aknaserva väljapoole ja heitis pilgu alla. Arvestades, et teda tiivad täna ei kandnud, oleks siit välja lennatas pidanud leppima põrutatud kandade ja võibulla väikese põlvenihestusega, oleneb parasjagu maandumise õnnestumisest või ebaõnnestumisest.

Kaaren otsutas loobuda ja jääda vaid suitsukimumise juurde... neid lende jõuab teha hiljemgi ja väljavaade põrutatud kandadele ei tundunud hetkel kuigi ahvatlev, liiga hea oli selleks olla.

Kummalisel kombel olid kõik plaanitud ja plaanimata plaanid lõpuks end edukalt välja mänginud ja eneselegi arusaamatul moel oli Kaaren seal kuhu ta oli tahtnud jõuda. Muiet oli raske maha suruda. Kõik mis ehku peale oli ette söödetud, oli alla neelatud ja jõutud täpselt sinna kuhu Kaarna sisetunne oli ennustanud... Ahh ta oli enesega rahul, ei muidugi oli natuke nukker ka, sest seekord oleks ju võinud minna natuke teisiti, kuid samas, oli tõestatud see mida oligi tarvis tõestada (MOTT:)..

Kaaren tundis rõõmu selle üle, et tema inimestest tekkinud esmamuljed ei valetanud, selle üle, et inimloomus oli nii ette arvatav ja selle üle, et ta oli seekord targem kui eelmisel korral.
Kaaren tundis ennast piisavalt hästi, juba ta teadis, et ta ei suuda mängu juhtida, aga ta teadis ka seda et kui tirida vastavaid niite, kasutada katalüsaatoreid jõutakse sinna kuhu tavaliselt, aga lihtsalt märksa kiiremini ja valutumalt..
Nüüd tuli lihtsalt otsad kokku tõmmata, ta ei olnud nõus mängima mängu, mida ta mille käike ta teadis, kuid mida ta kunagi siiski võita ei suutnud, see ei olnud tema loomuses, riskima oli ta valmis vaid siis kui oli võimalus ka midagi mängust võita... See on nagu male, mõtles ta ja kustutas sigareti.

See oli tema viimane suits, pagan kuhu need sigaretid kadusid sellise imelise kiirusega.. aga väljas oli kevad ja jalga mis väljas kõlkus näpistas varakevadine soekülm...Kaaren oli juba mõnda aega tundnud nagu heas filmis nagu "Coffee and sigarets". Nüüd oleks ta veel meelsasti poetanud sümboolse pisara, kuid ei mänginud välja, see olekski ehk liiga lääge olnud, ega see siin siiski mingi Hollywood polnud, pigem oli tegemist Bollywoody tantsuliste lõpukavadega ja inisevate laulukestega, see mõte ajas Kaarna laginal naerma... haiglaselt ilus maailm...

Mis noorest Peytsonist saab, seda näeb järgmine kord!