Kaaren, istus bussis ja vaatas aknast välja.... Tallinn, oli ta sunnitud nentima... jahh tõesti, juba Tallinn, ei läinud kahte ja poolt tundigi kui juba leidis ta end siit... väljas sadas vihma, külma talvist vihma... mille läbipaistvad valgust kummaliselt murdvad piisad mööda klaasi vaikselt alla valgusid.

Buss jõudis lennujaama juurde, ei paistnud ühtegi lennukit.... Küllap on kõik juba lõunamaale lennanud, mõtles Kaaren, märkas siis aga kaugemal lennuvälja kaugemas nurgas kaht pisikest lennuki siluetti, näe, mõni siiski on, aga liiga väikesed veel et lennata, ei oska veel...pobises Kaaren omaette. Lõpppeatus - Bussijaama! Kujutles ta bussijuhti ütlevat kui nad bussijaama juures peatusid... Kaaren tõmbas kiirelt jaki selga, otsis välja oma suureb kohvitassid, pani pähe, tänas meeldiva sõidu eest ja leidiski end Tallinna pinnalt seismas.

Kaaren vajutas "mängi" nuppu... Kõrvadesse voolas Villu Tamme ja JMKE ühisprojekt Löga... pea valutas ja sees oli väsinud rammestus... kurk krabises, liiga palju sigarette, liiga palju liiga kangeid sigarette, liiga palju möödunud õhtut. Kaaren süütas suitsu ja otsustas linna käia jala, lihtsalt trotsi mõttes.
Liiga palju alkoholi, liiga palju kulutamist, liiga palju eilset õhtut. Seotud käpaga oli kuidagi raske suruda käsi taskutesse... Kaaren muigas ja vaatas räbaldunud ja räpast sidet ümber oma käe, njah... rumal pea on ihu nuhtlus... ja niidid võetakse välja juba vähem kui nädala pärast.
Kopsudesse tungis viimane mahvitäis mürgist õhku läbi filtri, järgmised hingetõmbed viisid kopsu vaid Kentmanni tänava õhusaastet. Löga oli pandud korduse peale... Issand kui täpselt see kirjeldas praegust tunnet. Kaaren sulges hetkeks silmad. Ta tundis kuidas ta on täis mingit löga, lisaks kõigele sellele orgaanilisele kraamile lihtsalt mingit hingelist paska.. Öäk... südame ajas pahaks kogu see krempel.

Miks, tekkis küsimus. Mille kuradi pärast? Ahhh, miks, ahh? Värdjas!! Kaaren oleks tahtnud auto alla jääda, lõppenuks need kõik pagana haiged mõtted ja teod! Aga see oleks liiga lihtne, jõudis ta ise loogilise järelduseni. Kannatada tuleb, leppida tuleb! Elu on lill ju, ilma irooniata, lihtsalt palun keegi teine võtke juhtimine üle!
Liiga palju juhtumisi liiga lühikese aja jooksul. Liiga palju mäda sees, liiga palju välja mõtlemata asju, liiga palju! Türa küll!!

Ka söögiplatsi burger ei parandanud enesetunnet karvavõrdki.

Miski ei paranda, teadis Kaaren täpselt, võib olla ainult suur hulk alkoholi, aga seda ei saanud endale praegu lubada, see oleks lihtsalt puhas lollus... kuigi nii paganama ahvatlev..

Hetke pärast istus ta kiriku ees pingil ja avas uue kummalise sünteetikajoogi väikese protsendiga ja keemikute arvates arbuusimaitselise... kurat seda teab, kus need keemikud sellise maitsega arbuusi on söönud!

Kaaren sulges silmad...sildade põletamine oli juba purjus peaga traditsiooniks saanud, nagu ka jooksmine, ära jooksmine... traagika ja puhas põgenemine mingi idiootse südame valu ja armukadeduse egiidi all...
Idioot, rõhutatult suure algustähega....aga hirm, aga see hirm lihtsalt oli liiga suur.
Hirm haiget saada, hirm katki minna, hirm tunda hoolimist, hirm ära armuda, hirm saada lõpuks ikkagi jäetud, sest ei olda sellised nagu peab. Olla vale. Hirm kellelegi meeldida, hirm valesti käituda, hirm kõike ära rikkuda, hirm, et tehakse valu..Hirm, hirm, hirm, hirm..... enda ees, enda tegude ees....
Peas kumisesid eilsed sõnad, õiged, mängida aga ilma et teaks reegleid, ilma et oleks oskust ja nätaki vastu sõrmi... jahh tõesti nii see oli, sest teistmoodi enam ei osanud...sest päris ei julgenud olla... sellele ei julgetud isegi mõelda....Liiga hästi vist oli meeles see, mida ammu enam ei meenutatud....

Pagan, Kaaren ei jaksanud isegi irooniline olla enam... irve ilmus küll iseenesest näole... kuid see ei olnud veel leppimine... Ta taipas täpselt, et vastane oli liiga ohtlik, aga liiga hilja, enne tuli ikka mütsiga lööma minna... Türa!

Löga vahetus Alanis Morissettiga.... lohutav naishääl ja tühi purk...
Külm ja märg oli tegelikult... tõusmine oli paratamatu aga vaevaline.... käies oli keerulisem mõelda....aga linna õhk pidavat vabaks tegema...ja protsent oli teinud oma tühise töö!

Liiga palju toredaid inimesi, liiga palju.... miks küll tema ümber? ei ta ei kurtnud, väga tore, aga ise ei ole nagu väärt.
Häh! Pagana enesehaletsus! Värdjas! Kõik oli tegelikult nii neetult lihtne! Nutma ajavalt lihtne! Pisarad voolasid mööda Kaarna nägu alla. See oli natuke hea tunne, vahepeal polnud ta suutnud nutta, see tekitas stressi. Ta vaatas maha et inimesed ei näeks, polnud vaja neid häirida, polnud vaja küsivaid pilke, halvustavaid pilke, ükskõikseid pilke.

Jalad käisid omasoodu, kinganinad olid porised, Zavoodist, ikka liiga vähe põrandapinda, et kõik saaksid omal jalul seista...tuleb teiste jalgadelt tuge otsida, mis seal ikka Kaaren polnud kunagi kade tüdruk olnud.
Kaaren polnud paljusid asju kunagi olnud ja paljusid asju oli ta kogu aeg olnud... praegu ei olnud ta kindel mis ta oli või mis tal oli.... kahju oli, lootus oli, ootus oli... kusagil oleks ju võinud olla too, kes ei küsi, kes saab mõnel hetkel aru, mis selle kõige taga on, keegi kes ei mõista hukka, keegi kes tuleb ja raputab välja kinnistunud paanika mõttest... ime.... paned pea sülle ja unustad kõik, paned nina vastu sooja õlga ja ühel hetkel ei pea mõtlema, on lihtsalt hea... Selliseid hetki oli olnud... hiljutigi.... elu oli lill... kui ise seal juures stopperita muruniiduk ei oleks.....

Kaaren löristas nina.... ja naeratas hetkeks.... ta tõstis pilgu ja vaatas hämarusse, õige uks!
Ta astus mööda keerdus tigujat treppi üles, otsis võtme taskust ja keeras lukust lahti kolmanda korruse ainsa ukse. Sees oli soe ja vaikne, lõhnas nagu tolm ja parfüümvesi ja praetud kartulid ja prussaka mürk ja kätekreem ja vesi... üsna sulnis kimp igatahes.....

Kaaren viskas üleriided hoolitult nagisse ripnema ja suundus tagumisse kõrge laega tuppa... Segadus, nagu see siin alati oli... Ära harjutud ja tuttav....ta seisis peegli ette ja vaatas pikalt kuivanud veepritsmete vahelt avanevat pilti... ta võttis end alasti ja jätkas vaatamist, seal seisis üks tüdruk, nagu mercedes, ainult veel natuke kallim ja veel kurvemate silmadega. Kaaren peeglisse puuritud pilk otsis äratuntavaid detaile, püüdis meelde jätta, leppida... keeruline oli olla tunda end tolle tüdrukuna seal veeprtsmete vahel.
Lihtsam, hoopis lihtsam oli olla too idioot, kes keeldub mängimast, kes kardab, kes ajab nina püsti ja jookseb vales suunas, see kellel on traagika alati taga- ja kelmikad naeratused eestaskus, too kes kahetseb hommikul ja unustab õhtul, kes suudab end tunda hästipaigutatud puzzletükina, kuid ei suuda vaadata peeglisse ja tunda seal ära iseend......