Kaaren istus oksal ja kõlgutas jalgu ning näris viimast sügisest leitud tohletanud kuldrenetti.....õun maitses hea.....
Närimise vahele üritas Kaaren tegelda oma viimaseaja hobiga, koguda kokku kõik üksindusse surevad mõtted ja paigutada nad ohustatud mõtete varjupaika...hetkel püüdis ta tagasagarast kätte saada üht väga väikest ja väetit mõtteräbalat, mis end suitsidiaalselt kõige alumise riiuli ideelaamade taha oli peitnud.... tüütu värk, Kaaren polnud kunagi eriline küttija olnud "kui ei taha, pole vaja", oli tema põhimõte olnud, aga nüüd... nüüd oli mingi haiglane entusiasm tast võitu saanud, ja suisa hasartses deliirumisse vedanud, juba kolmandat päeva järgemööda ei teinud Kaaren muud, kui püüdis kätte saada üksindusse surevaid mõtteid...kui ta mõne neist kätte sai, naeratas ta mõttele oma sooja naeratust, pühkis viimaselt tolmu ja asetas poputades väikestesesse invakärusse, mis ta eelmisel nädalal muretsenud oli ja mis olid seatud kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspildi ette.......
Kaaren tundis, et ta teeb midagi head ja kasulikku, kust selline illusioon oli tekkinud ta ei teadnud, kuid see toimis ennekuulmatult kenasti....
Just hetk enne seda kui ta oma parasjagu päästetud mõtte oli järgmisse pisikesse invakärusse paigutanud kostis eriliselt vastik klirin..... Poisid, kes tagaaias olid lumepallisõda mänginud, tabasid eriti võika loperguse kollaka sulalume känkraga kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspilti, mis saadud hoobist solvus ja kildudeks purunes.....

Krt küll, vandus Kaaren ja heitis puuotsast poiste sekka õunasüdame, kaduge kust seda ja teist, kisendas ta naerurõkatustega majja jooksvatele kluttidele järele.... Kaarna tuju oli rikutud.... nii palju vaeva oli ta näinud ja nii palju tööd teinud.... hähhh.... pagan.... ja kõik selleks et mingid jõnglased saaks selle ilu ära rikkuda.... Päästjahing temas jäätus ja ta otsustas oma uue hobiga kunagi edspidises tulevikus edasi tegeleda... kunagi suisa vbl lähitulevikus.... peaaegu et kohe kasvõi.... aga lihtsalt mitte hetkel......

Ta heitis pilgu kaugusesse silmapiirile ja hakkas rahustuseks väikest viisijuppi ümisema.... korraga jäi ta vait ja fokuseeris hetkeks kogu oma jõu tasakaalu hoidmisele, vähe puudus, et ta siiski puuotsast alla oleks kukkunud... kaugemalt lähenes laperdades veidi räsitud tume kogu..... Kaaren vaatas vasakule-paremale, pistis näpu suhu ja üritas aimata puudelatvade järgi tuule suunda....pagan, kuidas ta seda varem polnud märganud....puhuski lõuna-loode tuul, mis tähendas seda, et eemalt lähenev kuju oli just too, kelleks Kaaren oli teda esmapilgul pidanud......

Ronk võttis istet kõveral oksal teisel pool punast männitüve, millel vaigutuse jäljed....
Kaaren ropendas vaevukuuldavalt...
Ronk tatistas, pühkis suure ruudulise taskurätiga nina ja heitis pilgu Kaarnale....
- Pole ammu näinud, libises hooletult üle ta huulte.....
Kaaren hingas sügavalt sisse ja lõi käega, polnud muud võimalust kui väljakutse vastu võtta......
- Jahh, tõesti....ammu, oli viimane kord!
- Oled must puudust tundnud?, irvitas Ronk....
- Meeletult!, krigistas Kaaren läbi hammaste.....
Ta tundis kuidas meelekohtades hakkas ohtlikult tuikama....
- Ja kuidas läinud on?
Kaaren hingas sügavalt sisse ja otsis kramplikult taskust sigarette.... Ta kimus ja tundis kuidas nikotiin ta krampis lihasteseid lahustas......
- Tead, alustas ta õrna heliseva tooniga.... Elu on üks hädaorg!... jätkas ta rõõmsalt lauldes......

Ronk vangutas oma musta pead..... ta oli ilmselgelt hiljaks jäänud...... oli tema kord ropendada ja suits süüdata..... pagan, et see tee siia nii libe ja pikk oli olnud... Ronk ohkas ja heitis hetkeks veel pilgu Kaarnale..... Tüdruku silmad olid suured ja selged.....ta oli lootusetult ja nii loodetult hiljaks jäänud....kahtluseta oli see üks närune kaotus.... Kuid...
- Elu on üks hädaorg, ümises Ronk, sirutas tiivad laiali ja valmistus tuult püüdes lahkuma.
- Aga ega sa ümber plaani mõelda, küsis ta lootvalt....
- Kaaren neelatas valjult ja kehitas õlgu.... rohkem ei saanud Ronk talt vastuseks midagi......
- Tusaselt seadistas Ronk oma GPS-i headele mõtetele, viskas hambusse ühe Mentose ja läinud ta oligi....


Kaaren vaatas talle veel pikalt järele ja tundis, kuidas tema hobikorras tekitatud üksindusse surevate mõtete varjupaigast sai ülekoormatud kiirabi osakonna sarnane vabaõhu laatsaret....
Õnneks, oli sõda möödas.... ja lahinguväljalt ei kostnud siiski ainult hukkunute oiged....