Puiklematult päike.....tuli täna tõustes nentida.... rõõm.... viimane päike oli viimati Kopenhaagenis, aga Kopenhaageni päike ei ole ju sugugi seesama.... See päike siin piilub aknast sisse, teeb triipe kapipeale ja uksele ning heidab päikesejäneseid fotodele, mis seintele on laotatud....jaaa, see päike on hoopis soojem ja hirmsal kombel kodune.... hea oli teda teki alt piiluda ja püüda pilguga tema toas mängivaid kilde...

Viimased päevad on olnud keerulised ja kangesti tigedust täis..... üllatades tabati hea hoobiga minu nõrka kohta, mille olemasolust ma isegi liialt teadlik polnud... tabati nii vastikult, et mitmeks ööks kõõksudes pikali kägarasse vajusin... Üsna ebameeldiv tunne on siiani sees, aga olgu, küllap vaikselt toibun.... mõtetes on juba korrektuure tehtud ja üks diskursus kahjutundega aga väga resoluutselt lõpetatud......

Tugevnenult hoobist on issiasena välja löönud teadmine, et tuleb minna, et tahan minna, ja mida varem, seda parem..... enam ei jaksa hoida elu ootel.....ja seesinane tänane katuste taha kukkuv päike, see oleks ju nii ilus algus...jahh, täitsa kena algus..... algus äraminemisele....