olles saavutanud taas tolle kainusastme, kus maailm paistab läbi punase veini kergelt roosa tundis ta rõõmu, et oli olemas maailm ja punane vein ja tema ja too kainusaste.....keegi ei saanud enam süüdistada liigses kainuses, mitte kunagi... otsustatud... ja sõõm suitsust punast jooki, mis suurest pokaalist pärit, liikus oma radapidi alla, kustutades janu....

Hetkega oli kogu olemine sattunud pööravasse päeva ja Kaaren oskas juba aimata kuhu too pöörane päev pöörata kavatses.... kiiresti-kiiresti, tuli ümber harjuda, harjuda ära, süües koera-pöörirohtu, mis aitas peapööramise vastu.... siis kui pööripäevad ula kaks läksid ja iseenesele vindi peale keerasid....jahh... nii oli juba täitsa hea.....veel lonks veini......