Sügis on jõudmas kaamose faasi ... sajab ja on pime - oktoober ja november oma suurepärasuses ... selline tunne on, et lihtsalt kogu kuradima aeg on pime, ärkad on pime, jõuad koju ja on pime, isegi kui päevad ei ole sisult ühesugused tunduvad nad olevat ühtemoodi pimedad ...

Ja need kollased imelised lehed, mis veel nädal tagasi tundusid kõige ägedam looduse leiutis üldse ... need aina kukuvad, sealjuures vaikselt, mitte nagu õunad, mõnusa potsatusega ... ei, need hiilivad lihtsalt okstelt minema ... iga päevaga on neid puuotsas aina vähem ning vihmast märgadel tänavatel ja kõnniteedel aina rohkem ... nad muudavad kõnniteed ligedaks ja libedaks ja juba ei tundu nad toredad ... ei mitte sugugi, nad häirivad oma kollases ligeduses, millesse ei taha kukkuda.

Ja tuul on ka tagasi, see külm ja läbilõikavalt ligihiiliv tuul, mis võib tuua nii mõndagi. Alguses sa naudid teda küll, sest ta toob sellise vabaduse tunde, et miski ei loe ... aga siis ta sindrinahk ronib su seeliku alla ja kampsuni vahele ning järgmine päev on nina tatine ning mingises kummalises roietevahelises närvis põletik ... sähh sulle vabadust ... valuvaigisti hoopis!

Njah ja ning siis see paganama tempo, mis elu edasi sunnib, see justkui üritaks sügisese kaamose eest ära joosta, nimekirjad asjadest, mis peab ära tegema venivad aiva pikemaks ... sinna voorib mingiseid väikesi tüütuid tegevusi teiste sappa ning ootamatuid, üllatavalt palju tähelepanu nõudvaid ja "muidu on pekkis" tegevusi trügib lisaks nende vahele.
Pea rehkendab samal ajal, loeb näppe abiks laenates, päeva alles jäänud tunde ja kalkuleerib võimalike tegevuste eeldatatavaid kestvusi, et teha parim võimalik valik ... aega tundub olevat kogu aeg vähem kui tegevuste peale eeldatavasti peaks kuluma ... lõpuks hakkavad isegi meeldivad sotsiaalsed toimingud ennast kuidagi õigustama, ning ühtäkki taban ennast tõsiasja eest, et "peab" tegevuste ritta on sattunud ka puhkamine ja ma parasjagu olen rehkendamas, kaua see mu päevast saab võtta, see puhkamine ... ma ei ole sugugi kindel, kas on enam varsti asju, mida ma tahan teha või kolib kogu krempel "peab" lahtrisse ...

Võib muidugi kohe ka väita, et "peab" on ju tegelikult ainult keeleline, et tegelikult ma ju tahan ikka ka ... jaa, tõsi, enamusi asju mis ma teen, ma siiski tahan teha, aga ideaalis tahan ma neid teha omas tempos, mitte jooksu pealt, samal ajal kõigile neile teistele asjadele mõeldes, mis veel seal nimekirjas laiutavad.
Tahan asju teha keskendudes, mõtlemata, kaua mul selleks asjaks on ... või nii ma kujutan seda ette ... Vastik on korraga avastada, et keegi asjalik ja veenev mu peas korraga heale ideele tuleb - Mõtle, kui ma 10 minutit vähem käesolevale pühendan, siis ma ju ometi leian need 10 minutit justkui maast ja saan nad kasutada mingile muule tegevusele, mis peab veel täna ära tehtud saama - ... imeline mõte, kiidab keegi takka ja siis enam mitte ... miski tõuseb peavoolu mõttefoonist kõrgemale ja kolgib südametunnistusele ... allooooo??

Kutsun ennast korrale, katsun sellest arvutusmasina rollist hetkeks taas kõrvale astuda ... lähen keeran ühe sigareti ja luban, et ei rehkenda rohkem ... - Ei, ei tohi ... ma ei ole päriselt selline, ma ju ei naudi seda, see teeb mu tobedaks väikeseks väikeste mõtetega inimeseks ... on ju suuremaid asju, palju suuremaid asju, mis on ju palju tähtsamad, onju, ON JU?! - nügib miski sees ...

On, hingan sügavalt sisse, on küll, aga mille pagana pärast pole neid keegi sinna PEAB nimekirja kirja pannud ...