Hingata ei julge ...
tagasi vaadata ka mitte ...
Vaikselt, vaid väga väikeste sammudega astun ettevaatlikult edasi ... põlved värisevad ...

Ma olen teinud midagi, mida ma poleks endast veel mõni aeg tagasi uskunud.
Tunne on habras ... poleks arvanud et mina seda kunagi ütlen ... tunne on tõesti äärmiselt habras.

Ei kõik ei ole valesti ...  ei, ei ole, lihtsalt hirm on suur.
Hirm on kohati suurem kui tegelikkus ise ja lainetena tabab tahtmine kuhugi külge klammerduda ning mitte kunagi lahti lasta ... aga ei ... absoluutselt välistatud ...
see nulliks kogu mu lammutava jõupingutuse
 ...
Ma pean seisma oma värisevatele põlvedele ... ja proovima püsida püsti ...

Meel väriseb ...
tahe enam mitte ...

Nüüd on vaja vaid kasvatada tiivad ...
õppida uuesti lendama ...