Pöörab päevi ... nagu ikka detsembris, pöörab tagasi valguse poole ... küll oli Kaarnal selle üle hea meel ... mis sest, et külmad olid alles ees ... 

Ta oli lennanud vahelduse mõttes jälle päälinna, kus oli eneselegi ootamatult suutnud korraldada üsna  eriskummalise afektiseisundilise draama ... viimasest taolisest oli möödas ikka üksjagu aastaid ... Kaaren ei olnud osanud seda oodata, kuigi ta teadis et ta sees oli neid pimedaid nurki, mida isegi tilluksed kilpkonnad pisike kummuti peal, valge karu voodi peatsis ega tikumehikesed padja all ei suutnud valgustada ... ta teadis, aga ei tegelenud nendega, sest oli vaja midagi suurt ja vastikut, et neist see pimedus ja pori kätte saada ... jah ...

Kaaren mõtles õhtule, mida ta enam korralikult ei mäletanud ... viimasest poolest olid vaid üksikud fragmendid ... ta mäletas kuidas ta tundis, et talle tehakse liiga ... kuidas teda süüdistati milleski ... ja kuidas kõige taha käisid klauslid mingitest temasse mitte puutuvatest lubadustest ... ja siis pandi ta lukku ... Kaarena tundis kuidas nutt tõusis nüüdki kurku ja veri kõrvadesse ... pagana päralt!... ta ei oleks arvanud ... ei, vale ... ta intuitsioon oli selles osas teda ammu hoiatanud ... ta teadis aga oli lootnud parimat ... noh, kes ei riski ... see shampust ei joo ... nüüd tuli teha korrektuure ...

Võib ollal ta kunagi jõuab ka oma intuitsiooni usaldamiseni ... kes teab ... võib ju olla ...

Ja mis muusse puutus, siis ta oli juba harjutanud asjade endale hoidmist ... eks tuli veel harjutada ...
Kaaren tundis oma kangust ... lõpuks otsustas tema, lõpuks kandis tema oma otsuste pagasit, lõpuks ei saanud teda ümber veenda ...ja lõpuks oli ta sees siiski ka too õrnus, mis ei lubanud lasta endale ülekohut teha ega võtta kellelegi teise pagasi eest vastutust ....

Jah ... piinlik oli küll, aga pikas plaanis vaid enda ees, sest võõraste arvamus ei läinud Kaarnale just palju korda ...

Nüüd seisis Kaaren rannal, keset laineid, merekarpe ja adru ... puhus tuul ... tugev tuul ... puhus läbi Kaarna ja pööras päevi ... Ta armastas seda merelt tulevat tuult ja neid üle laotuse ruttavaid pilvi ning silmapiiri, mis ei mahtunud kaadrisse ... ta teadis seda ahvatlust kaasa minna ... ta tundis seda oma juurtes, ta tundis seda oma hinge pimedates nurkades ... ta teadis kuhu see kutsus ... ta teadis ja naeratas ... ei, seekord mitte ... ei, veel mitte ...

Kaaren võttis oma vanad räsitud tiivad ja sammus mööda veepiiri, ise samal ajal vaikselt tiibu näppude vahel merejänestele toiduks pudistades... jänesed rõõmustasid ...
Kaarnal oli valus ... ta tundis oma tiibadel merejäneste hambaid ja kõiki neid lende ning laule ning elu .... Ta tundis ja pudistas kuni pihud tühjad ...Kaarna tiivanukid sügelesid, ning ta teadis, et varsti, varsti tungivad välja uued isekad harud, mis soodsa ilma ning pühendumise puhul võivad kandma hakata juba tuleval aastal ...

Teda kohutas see pühendumine, teda kohutasid need kasvuraskused ning võimetus lennata ... ent kusagil ta sees oli ka lohutus, mis lubas, et läheb nagu läheb ...