Nii lummav on see enesepettuse sära, nii lummav ja meelierutavalt kütkestav...

Mina elangi pidevalt enesepettuse kütkes... See on see, mis teeb päeva, et mitte öelda tereve elu. Sa kusagil sisimas tead ju alati kuidas asjad tegelikult on, sa tead nt peaaegu alati intuitiivselt mida inimesed sinu lähimas ümbruses mõtlevad kui nad midagi ütlevad ja mida nad sinu vastu tunnevad ja kuidas on sinu elu üldine seis.... aga kui sulle tegelikkus ei meeldi, võid sa lihtsalt vaikselt iseendale uriseda: "Ei kuuuu-leeee! Ei veeeee- naaa!" Ja mõelda asjad teiseks, ilustad natuke, sisendad neid endale ja oledki hakkama saanud I kategooria enesepettusega. Kõrgemate kategooriate puhul on enesepettus nii osavalt seatud, et sa enam ei saagi aru kuidas asjad tegelikult on... isegi kui tugevalt süvened, kõik shakrad avad ja mediteerid... oled ikka petetud sära on lihtsalt nii tugev et pimestatud ja ei saagi pettusest välja.
Mina tavaliselt nii osav ei ole...tavaliselt kusagil hingesopis ma tean üsna täpselt kuidas lugu minu elu ja tegemistega on... kuid enamuse ajast vahin ikka pika pilguga tollesse kütkestavsse särasse ega tuhni igasugu soppides, mis tegelikkuse soppa täis on.... Vahel juhtub siiski, et silmad väsivad ära vms ja kohe on tige reaalsus platsis ja koputab kavalalt õlale, tavaliselt saad sel hetkel pettuse sära sabast kinni ja eirad reaalsust kuni ta ununeb, kui mõnel eriti lollidel juhtudel pöörad ümber ja küsid, et mis mureks... sel hetkel on tavaliselt kellad... kogu hoole ja vaevaga kokku kootud pettus lendab vastu taevast ja leiad end ilma riiete ja päikeseprillideta, mis mu pilkugi varjaks, tegelikkuse keskväljakul, ilmarahvale naerda ja pilgata.
See pole tavaliselt just liialt suur egotripp... enamasti on see lihtsalt valus ja see ei ole ilus ega naudinuguline valu.... see on toores rooste ja happene sirp su hinges... tapab ta küll harva, aga haavad mädanevad selle eest erilise mõnuga.
Kuid mis teha, eks ise olid loll et ümber pöörasid ja küsisid mis mureks on... jah, eks ta ole...
Kõige lollim on, et valus on, see on see enesepettuse kurakülg... Aga mida muud samas peakski tundma, kui sulle nt puust ja punaselt ette näidatakse, et armastust sinu vastu ei ole, on vaid hoolimine ja sõprus... sina aga võid oma suured ja sügavad tunded võtta ja nendega tuvi visata või suvilasse muu ebavajaliku träni juurde viia, kahju küll aga ei ole midagi teha...... pealegi, keegi pole sul käskinud ära armuda, keegi pole käskinud sul armastada eriti siis, kui sa ei täpselt teagi, mis see on, keegi pole sul palun üldse midagi tunda... või noh, tee mis sa tee, aga ise vastutad.... Kõik on tegelikult ju hirmus lihtne... aga samas ei ole siin midagi lihtsat...
Aga mis edasi... võtad reaalsuse vastu nagu mees, lööd pea selga ja sammud uhkelt edasi.... paremal juhul muidugi mitte.. Tavaliselt pole selleks õige aeg... uhke ja mees olemine ja reaalsuse talunmine võtavad tavaliselt liigselt ressursse, mida sul pole või kui ka hädapärast leiaks, siis hilisem põdemisaeg oleks pikk, pole kuhugi põgeneda et põdeda ...nii et teed kokkuleppe ja paned reaalsuse võimaluse korral ootele... sepistad kiiresti uue enesepettuse ja hüüad: "EI KUUUUUULEEEEE!!" Tegelikult kuuled küll, aga sa ei saa seda endale tunnistada, sa ei saa sellega praegu leppida... praegu tuleb ju loota, et kõik lõppeb hästi, praegu on vaja tunda end armastatuna... Küll hiljem tegeleme sellega reaalsusega küll hiljem oleme uhked, tuleb vaid oodata ära õige aeg... aeg kus on kuhugi põgeneda