Ilm ... see on siin veider...

Ilm oma laiemas mõistehaaras üleüldiselt ikka ja ennegi veider olnud ... aga see pole see, mis mind praegu ja siin kummastama paneb ... ei, hetkel on täiesti harjumatu, mis siin kõige tavalisema ilmastikuga toimub ...

Ühelt poolt tundub, et viimased kaks kuud on siin peaaegu kogu aeg samasugune ilm olnud ... ehk et ei ole ei mingeid ühe ööga kõik puud punase-kollase kirjuks ja siis paari nädalaga kogu see ilu põrandale ja pargipinkidele maha ja puud raagu ... ja siis pori ja pori ja pori ... ei ole ka äkilisi lumesadusid ega hommikusi jäätunud lompe ... kui talve teises pooles mõnel hommikul ka mõni jäätunud lomp leidub siis jääb elu siin sisuliselt seisma ...
Viimased kaks kuud on siin pidevalt selline 7 - 16 plusskraadi vahel, koguaeg kergelt niiske, ent samas piisavalt päikeseküllane ja nagu ei pane tähelegi kuidas vaikselt puud leht lehe haaval värvi muudavad ja mõni kuldne põõsanutsaks ühtäkki ent samas ikkagi vaid natukese haaval hõredamaks jääb...

Teisalt aga on siin kogu aeg uus ilm ...  selle taga suures plaanis seisab pidev tuulte, vihma, udu ja päikesepaiste varieerumine ... seda nii kuu, nädala, päeva aga sageli ka tunni, pooltunni ning kümneminuti lõikes ... ning need vihmad, tuuled, udud ja päikesepaisted pole sugugi nagu kodus ...

Siinsed tuuled ajavad pea sassi, nad tulevad oma merelise jõuga ja puhuvad vahel kogu lahe vee jõge mööda üles tuues linna soolast ookeani lõhna täis ning kergitades jõevee sildade põhjadeni ning vahel ülegi, nii et vesi vaikselt tänavatele loksub... lisaks pole siinse tuuled kunagi liiga külmad vaid sellised leiged isegi soojemapoolsed ja seeläbi kuidagi meelitavad ... see kuidagi kummastab kogu seda põhjabaltimaa kliimaga harjunud keha ja teeb meeled ärevaks ...

Ja siinne vihm, see on kas päevi kestev halastamatu tibutamine, mis lõppeb nii, et tunde ei saa täpselt aru, kas sajab või enam mitte ... või siis rahetugevusega viie minuti jooksul mahasadav järvetäis, mis ujutab tänavad, ent millele eelneb ning sageli ka järgneb päikesepaiste ja linnulaul ...  lisaks on siinne vihm muidugi märg nagu mujalgi ja tänu üsnagi konstantsele tuulele sugugi mitte alati vertikaalselt ülalt - alla sadav vaid sageli hõlmade vahelt sisse pugev ning seelikuallagi sattuv kleepuv värskendus...

Ning udu... kui see tuleb, siis ta ei hiili nagu tavaline Maarjamaa udu vaid tuleb tümp-tümp-tümp öövarjus ja istub siis kogu oma massi ja pinnalaotusega linnale peale, kattes kõik ja ulatudes kõikjale ... See udu on nii tihe et isegi tänavaotsas asuv katedraal ei paista oma suursuguses kätte, vastasmäe nõlva majaridadest rääkimata ... oled nagu paksu vatiteki sees ... ja kellelegi kurta ei ole, sest kedagi läheduses ei näe ... ja seesinane udu võib sellisena istuda linna peal päevi ja keegi isegi ei köhi ... hiilitakse ringi ja ümisetakse vaikselt vaid...

Tuleb tunnistada, et päikesepaiste on siin üsna koduse päikesepaiste moodi, lihtsalt õhk, millelt ta peegeldub, ning värvid ja pilvepiirid millega ta mängib, need on mereäärele omaselt väga mitmekesised ja seda terves linnas, arvatavasti isegi maakonnas ... see on vist see suure vee värk, et mida suurem on meri, seda suurem on tema kaldaäärne ala ... seda kaugemale rannikupiirkond ulatub ja nii juhtubki et päikesepaiste on nagu mereääres, aga merd ennast ei paista sugugi kätte ...

Jah, nii et veider on see ilm siin, väga veider ...