Elektrilised linnud... inglise keeli Electric birds... saab olema mu tüdrukute bändi nimi, kui ma kunagi hakkan tüdrukute bändi tegema.. ja kõik valvefeministid võivad pekki minna... sest vaevalt ma suudan neile veenvalt selgeks teha, miks see just tüdrukute bändi nimi peab olema... aga ma ei usu ka, et nad kunagi on kuulnud siinseid katedraali tänava traatidel istuvate mustade lindude laulu... selliseid ulmelisi helisid saavad enda seest välja pigistida peamiselt siiski vaid tüdrukud ja elektrilised kitarrid... ja pealegi kui mina peaksin kunagi hakkama bändi tegema, siis see ilmselgelt oleks tüdrukute bänd... küsige Ulla käest, tema teab ...


Olen tahtnud juba ammu kirjutada.. eh.. võib olla et õigem oleks öelda, et olen tahtnud korduvalt kirjutada, aga tahtmine ei ole materialiseerunud arvuti taga istumise ja näppude lühemaks toksimisega vaid jäänud alati kuhugi abstraktsele peasisesele tasandile, kus ma üritan meenutada või säilitada parimaid palu nähtust, mida jagada tahaks...

Jah.. näiteks ükspäev sattusin ühele täsikasvanute harrastusmuusikakooli (kõrgharidusliku muusikakooli sealjuures ... ) rahakogumiskontserdile ühes kohalikus väikepubis... Oli vist reedene õhtu ja käimas, kui ma ei eksi, olid veel rugby maailmameistrivõistlused, mis tähendab, et keegi väga pubis polnud, sest see oli telekata pubi ja keegi ei taha rugby õhtul kuulata pubis täiskasvanuid tavalisi inimesi jauramas oma pillide ja häälematerjaliga... nii olidki pubisse oma tee leidnud esinejad, nende parimad sõbrad, kellest nii mõnigi oleks tegelikult tahtnud teiste normaalsete inimeste kombel mängu vaadata ja siis veel mõned noored ja vanad, kes lihtsalt olid mässajad... ei tegelikult kõik ei olnud mässajad oli üks seltskond noori, kes olid tavalised noored kes olid tulnud välja lõbutsema ja lihtsalt ei hoolinud mängust... see oli üks väga huvitav seltskond, sest nendes peegeldus tõelise kohaliku noore lõbutsemislust ja sellega kaasas käiv kombestik... Nii nagu igal pool mujalgi on ka siin kohalikele noortele kombeks pubis käia kambakesi, enamasti tüdrukuid ja poisse enam-vähem sama palju... Tüdrukud on sealjuures väga korralikult vaeva näinud iseendite sättimisega... praeguse viimase moe kohaselt on kõigil üle pea kammitud väljakasvanud tukad mis on mingi kummalise kõrgendusega naljakasse pead piklikuks tegevasse soengusse seatud, üle naba ulatuvad liibuvad pidupüksid + rinna alt hakkavad nabapluusid ning otseloomulikult laeni kontsad või platvormid ja natuke vambilik täismeik..
Poisid olid ka viimase nö Londoni moega soengutes ja enamasti dressides, nagu ikka, mõni oli jalga panud puhtamad ketsid ja mõni isegi triiksärgi... Poisid istusid ühe laua ümber ja tüdrukud istusid teise laua ümber ja jutustasid, tegid selfisid ja grupiselfisid ning jälgisid pidevalt mida teeb teise laua rahvas... vahepeale käidi suitsu tegemas... sedagi tehti vahetustega, kõigepealt kõik tüdrukud ja siis kõik poisid, kõik poisid ja siis taas kõik tüdrukud... Vahepeal sattus küll ka tihedamat suhtlust laudkondade vahel...  näiteks siis kui üks noormees oma kõrval lauas istuvalt tüdruksõbralt suitsu küsis või kui üks tütarlaps avastas, et tal on raha otsa saanud ja ta palus poistelauas istuval poisssõbral endale üks jook osta... aga peamiselt piirduti pilkude ja mõningate kommentaaridega teise laua aadressil.. See oli üks väga väljapeetud mäng... kui kell hakkas kaks saama ja kõik juba piisavalt purjakil olles koju või ööklubisisse sättisid toimus pubiesisel tänaval väga lühikese silmapilgu jooksul poiste ja tüdrukute seltskondade jagunemine paarideks ja teeleasumine ühele või teisele poole... vaatasin ja imestasid... see oli nagu filmis...

Kontsert oli ka väga meeleolukas... esinejad nautisid kõik kõiki laule täiega ja vahepealana lasti lavale kohalik kahe karguga 84-aastane suupilli virtuoos, kes vist peaaegu juhuslikult just sellel õhtul sellesse kohalikku pubisse oli sattunud ja kes samas sobis sinna kõigesse džentelmenlik-muheda täpsusega...

Jah, vanainimesed on siin üldse ägedad, nii näiteks tuvusin kohalikul jazzi nädalavahetuse õhtul, ühe pubi naiste tualetis kahe vägagi kepsaka daamiga, vanuses 75+ kes vaidlesid selle üle kas huulevärv, mida üks neist samal ajal äärmise hoolega oma peenikestele mokkadele aplikeeris, on liiga punane või ei ole... pärast kui kõigi tualetisviibijate arvamus oli ära kuulatud jõuti omavahelisele konsusele, et vist ikka natuke on, ent õnneks leiti kotist heleroosa sädelev huuleläige, millega olukord kiiresti korrigeeeriti, et siis rutakalt tagasi alla pubileti ette suure häälega naerma suunduda ... siinsed pubipidajad muide armastavad tualetid korrus või kaks pubi enda ruumidest kõrgemale paigutada... olen sageli mõelnud milline kavalus seal taga peitub.. ent ei ole veenvat vastust veel leidnud.. ainuke mida ise olen tunda saanud on see, et need trepid sinna ülakorrustele töötavad üsna heade tunnetusmõõdupuudena kainuse hindamisel...

Üks tähelepanek veel... kui kohalikud inimesed küsivad kus ma siin linnas elan ja ma neile vastan... vangutavad nad kõik pead... linna põjapool pidi paras pättide ja kraadede asupaik olema... samas mulle tundub, et puht koguseliselt on põhjapool jõge linna rohkem kui lõunapool ja kuigi siin kohtab vbl tõesti rohkem erinevate kodukeelte ja rahvustoitudega inimesi kui teisel pool jõge, kergitab ka siin pool jõge minust mööduv härra alati oma kaabut ning kui mõne inimesega tänaval silmside juhtub tekkima, siis ikka öeldakse tere... ning oma tänava lastest ma parem ei räägigi, kuigi nad kõik on kratid, on nad väga viisakad kratid ...

Ainuke asi mis mind siinse piirkonna elamisväärsuses kahtlema paneb on paaril õhtul nädalas mind halliks ehmatav natuke leierkastilik laulev signaal, mis pärineb majaees peatuvast jäätiseautost... no tõesti, elu nagu Simpsonites...