tunnen ennast nagu katkine nukk... jahh just nukk, sest nii vaid võib, seda mis toimunud on ebatõeliseks, mänguks pidada. Seest on õõnes ja kuigi käed enam ei värise ja pisarate kontrollimisega saan hakkama, ei suuda ma siiski mõelda, lihtsam on olla nukk, kes ei oskagi mõelda.

Ma kardan, kardan kõike ja kardan kõike haaravalt..... seda kõike oli liiga palju, ühe nädala kohta lihtsalt liiga palju, liiga palju valu, liiga palju hävitamist.

Ma ei saa aru, miks seda vaja oli ja ma ei tea kuhu ja kuidas edasi minna, sest tagasi ei taha ma enam minna.... ja nii ma siin olen, võimalikult rõõmsameelne, võimalikult normaalne, võimalikult üle... ise kükitades ja lootes saada mannatera suuruseks, leida turvaline paik endale, mis ei ole katki.... ma ühte sellist paika tean, aga ka see kipub sõrmedevahelt laiali pudenema.... olen liiga kohmakas!

Ma tahaks olla mustkunstnik ja osata teha neist tervaservaga kildudest tagasi ilusad särvad tervikud. Ja unustada tahaks ka.... tahaks ollagi too nukk, sest tema ei mäleta ja tema ei pea edasi tegutsema ja olema, tema on ainult kann...