Miks tundub mõtete sõnaline realiseerumine vahel nii ohtlik?
Miks ei julge panna mõtteid tumedate ridadena heledale paberile, kuigi nad välja nõuavad ja sisemusse ära ei taha mahtuda ning sind lämmatama kipuvad. Sina muudkui mõtled ja üritad mõtteid kokku pakkida, et nad võimalikult vähe ruumi võtaksid, keerad neid rulli ja püüad neist õhku välja pressida. Lõpuks oled ikkagi pungil ja vilgub plahvatusohtu märkiv tuluke, mõistus on selle aja peale ammu faithal errori teinud ja kõrvad pea alla pannud või ära sõitnud. Kuid hirm lihtsalt liiga suur, surud hambad risti, ei võta kirjapulka kättegi ja vaikid, sest muidu jooksevad mõtted su juurest ära, või saavad tõeluseks või mis veel hullem ei saa tõeluseks või keegi naerab nad välja või muutuvad need suured ja olulised mõtted äkki mõttetuteks, banaalseteks ja rumalateks kui välja saavad.
Misiganes, kõik halb, mis juhtuda võiks, tundub on rohkem kui tõenäoline...Viimaks aga annad sa siiski alla või õigem oleks öelda annad sa välja....mõtted rulluvad lahti ja vormuvad seosetuks sõnadejadaks või arusaamatuks karjeks inimkihaval tänaval või tuhandeks tähemärgiks virtuaalsel valgel. Järgneb hetkeline kaos, keegi ei tea mis teha, siin nad nüüd on, kõik korraga päevavalgel oskamata ise endaga midagi peale hakata, ajapikku leiavad nad koha kellegi kõrvades, silmades, peas ja tunnetes või jäävad tänavasillutisele paremaid päevi ootama...Sina oled aga tühi ja red bulli joomata tekivad tiivad, oled lühikest aega tiivastega lenin ja vabadus hinges karjumas tiirutad ringi..siis teeb mõistus restardi või tuleb oma kolme kodinaga koju tagasi.
Vaatad nõutult ringi ja vaatad, mis toimunud on. Arvutad kokku kahjud ja loed üle saadud boonused ja oledki alguses.......kui mitte tsüklis...