Kaaren oleks tahtnud olla ka nagu DM ... oma isikliku Jeesusega või nii ... aga see rong oli vist lootusetult läinud ...  juba aegu oli ta pidanud leppima nende kiilaspäiste, karminäoliste ja üsna õela olemusega kujudega, kellel oli kombeks ilmuda siis kui neil tuli huvi või jagus mahti ... Kaarent ette hoiatamata ..

Tavaliselt märkis nende tulekut, mingi kummaline justkui juhuslikult meenunud halvamaiguline seik ... ning siis võis Kaaren juba tunda oma õlal kellegi üsna koormavat kämmalt või kaelal kellegi külma, kõhedat hingeõhku .... tegelikult need kujud ei hinganud, ega omanud tõsiselt võetavaid jäsemeid, ent see külm kõhedus ning hingerusuv raskus olid neil alati varnast võtta.
Mõni eriti vastik kord tulid nad Kaarnale aga ligi kusagil avalikus kohas ja haarasid tal jalast või tilkusid uskumatu sujuvusega ta käevangu ...

 ... siit edasi ei tulnud enam just liialt üllatusi, Kaaren võeti üksteise vahel üsna raudsesse haardesse ja hakati siis järgemööda ta hinge puistama, otsides välja kõik need väikesed kogemata tehtud fopaad, kaunisti kavandet aga halvasti väljakukkunud plaanid, ning ootamatult ning ka oodatult süüks saanud teod ...  nad puistasid neid ükshaaval ja korraga, näpuga näidates, õõletades, sügavale silma vaadates ja ette heites .... nii et Kaaren tundis iga järgmise hetkega kuidas ta ei olnud tasemel ...

... ta oli ebaõiglane ja õel, ta oli isekas ja enesekeskne, ta mõtted olid tühised ja ta oskas tuua vaid valu ning kannatust, ta oli pinnapeale ning kitsarinnaline, ta ei osanud sugugi midagi ja oli lihtsalt uskumatult vastik tüüp, kes pillab kõik elu annid käest ning on mõeldamatult inetu sinna juurde ....

Raudne haare püsis seni, kuni Kaarnal oli täiesti eksimatult selge, et tema eriliseks ja kauniks peetud alternatiiv-ekslusiivne elu oli kõik vaid tema enda kujutelm, sest tegelikult .. päriselt ... oli see kõik üle keskpärasuse tühine ning tema, tema oli vaid ennasttäis tattnokk ... kelle pagasis on patte piisavalt, et vähemalt kolm elu järjest kannatada ...

Siis aga oli kõik möödas ... ei, tunne oli alles ... vägagi ... aga raudne haare ja kujud olid läinud ... Kaaren oli sealsamas niisamuti nagu silmapilk enne kujude ilmumist ... lihtsalt tundes ennast olematuna, sageli ka nuuksudes lohutamatult ...

... jah, ja siis hiljem kui kogu see kujude tekitatud kahju oli likvideeritud sinnani, et olemise kergus ei olnud enam talumatu ... võis vaid loota, et järgmine kohtumine isiklike deemonitega jääb aega, mis on veel kaugel ...