Mina ja Sina
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!