Hinge sõrmenukid on taas valgeks kiskunud....

...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....

Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....

Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....

Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....

....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!