Sel aastal on sügis siinmail erakordselt helge....noh vähemalt värvide poolest... on päikesekulda ja kollaseid, oranže, punaseid, pruuni-rohelisi kirjuid lehti ja on õhku ning valgusi....on ilu, mida vaadata, kui liigselt enesesse ei süüvi....aga kuidas sa siis ei süüvi kui enda elu on nagu seebiooperis, kõik on olemas peale adopteeritud vaeslaste ja mõrvade...ainult vaata ja imesta.....

Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....

....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....

Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....

.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...