Vahepeal olin natuke vait taas ... mitte et poleks midagi jagada olnud, aga alguses väga ei raatsinud ning maailmalaiunevõrk jäi ka kuidagi ebamugavalt ja tasuliselt kesklinna ...

siis jällegi kui võrk taas käeulatuses ning raatsimist rohkem sõitis katus emotsioonide toel kuhugi puhkama ja võttis kõik sõnad kaasa ...

... nüüd on katus enam vähem jälle tagasi, ent kogu sisu on nutust ja ilmastikust märg ja läbiligunenud ning tuleb tegeleda kahjude ülevaatamisega + vabandamise ja selgitamisega ning selgitamise ja vabandamisega ...

... väsimus on peal kogu sellest tundemöllust, iseendast ja lüheldaseks kuivama kippuvatest öödest ...  heal meelel võtaks puhkuse ja läheks endast välja ... või pigem suisa ära ...  puhkaks oma rumalusest ning puntras elust ...

Mõtlesin küll et nüüd kui nullist jälle üks on saanud on kergem ... aga võta näpust ... tutkit ... mida ei oska, seda ei oska, olgu null või olgu üks või hoopis analoogeepos ..

Jah, aga mis seal viriseda ... eilse najal hoopis loodan, et vähemalt on tulnud oskus varem ära tunda kui on abi vaja kelleltki, kes ei seisa lähedal.
Hea oleks kui ta tegelikult seisaks päris kaugel, nii et alguses ei paistaks kättegi, ainult häält oleks kuulda, kui ta sealt eemalt hõigub mu mõtetele vastu .. Jah, see annab küll alati võimaluse mängida, et ei kuulnud, mida hõiguti .. ent tegelikult kõrvad kuulevad ja pea peab kinni ...

Lisaks olen ma saanud ikka jupivõrra targemaks kaa kogu selle jama käigus, ma olen saanud aru mingitest asjadest, mille mõistmine on siiani jäänud kätte tulemata ... ja ma tean nüüd juba kindlalt, et kõik ei ole halvasti ning tähepoisil läheb täitsa hästi või vähemalt palju paremini ... ning minul on veel üksjagu teed minna ... saab siis näha kuidas ja kuhu ma jõuan ...