Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...

... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...

Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...

... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...