Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...

...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.

Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....

Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....

Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....

Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.