Kaaren vaatas öhe ... Jaa, polnud kahtlustki, ta armastas seda linna, ta armastas kevade lõhna ja neid valgusi, ta armastas ka siinseid inimesi ...

Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...

Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...

Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...

Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...