Kaaren seisis poodiumil, surus oma kraakvarbad kokku ning hüppas sukeldudes vette ...

Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...

Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...

Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...