Kaaren, tundis kuidas asjad olid taas kusagil nihu läinud, ning tema ja selle pilvepiiril istuva habemiku plaanid ei klappinud ... temal oli ju olnud plaan õnnelikuks hakata, aga see vägev pitsitus südames ja laupa soonivad murekurrud ei ühtinud kuidagi tema õnnelikkuse nägemusega ...

Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...

... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...