ja nii need päevad läevad....mõtles Kaaren....

Juba oli käes mai....ootamatult, vägagi ootamatult....aga vbl oli ootamatu ainult see, et vein oli otsa saanud..... Pagan, ei teagi kohe....

Hetked olid viimasel ajal kõik kerges veini leotises ja nii oli too tühja pudeli vaatepilt kuidagi nukker ja tegi kohmetuks...Kas oleks aeg ehk lõpetada?? küsis Kaaren endalt... vaid retooriline küsimus, vabandas ta hetk hiljem....ja avanes järgmine pudel....

Kaaren täitis pokaali ja jõi sõõmu... meeldiv... joovastavalt meeldiv, ei ole midagi halba öelda...

Joovastavaid hetki oli viimastesse päevadesse palju saanud, kas või too ülikoolilinna keskel katusei8d mööda käik, millele eelnes viin ja kommid mäenõlval ja tants ....jahhh... saatjaks sai selleks õhtuks täiesti ootamatult võlur, edev, mustas, klaasitatud pilgu ja pehme häälega....täiesti ootamatu sattumus... täiesti mitte Kaarna kategooria, ent seda huvitavam....vaheldus....

Ja too ära looduses käik...mida saatis taevas, mis kevaditi siinmail nii ilmekaks muutub, ning mida väiksel saarel järvesees sauna ees sai pikalt vaadeldud... kus sadas vihma ja oli luigepaar... ning saun.... sai puhtaks mõtted ja ihu.....paljas ihu ja soojus ja vihm ja puitlaudis, kus sai pikali olles taevasse passida...sai küll puhtaks....päris puhtaks sai...

Jahh...ja nood sõbrad....Kaaren võttis veel lonksu veini...nood tema puntras tantsivad sõbrad...kuulavad ja kuulatavad... heaniihea