elu veidrus paneb mind veel jätkuvalt kummastama..... iga päev peaaegu korra uuesti, kuidas see KÕIK on võimalik....samaaegsel ja eraldi....

Kuidas on nii et toitumishäired on kerged tekkima ja samas kuidas vahel võib tunduda maailma parim asi keefiiriga tatrapuder või zavoodi pelmeenid... kuidas suve hommikuti laulavad linnud... kuidas enne läheb valgeks kui sa magama oled jõudnud minna, kuidas on inimesi, kes jäävad alati tuttavateks ja neid kes lähevad sulle korda esimesest hetkest kuni lõpuni.... vaatamata sellele missugune on sinu suhe nendega....kuidas sa tunned rõemu, sellest kui keegi läheb koju enne lõppu, kuidas, sõbrad on need kes suudavad alati taluda su kohtlast olekut, kuidas päike läeb looja, kuidas on vahel piinlik, kuidas vahel on tahtmine hoolida ja vahel haarab tahe lüüa käega kõigele ja kõigile, kuidas vahel toob kelmika naeratuse huulile pilk, mis mõeldud teisele ja kuidas vahel ongi tunne, et tahaks saada palju ilusaid lapsi ja soovitavalt esimesena tütre..... kuidas voolab kõik see, mis on sinus, vahel välja, kuidas kirjade kirjutamine võib tunduda konti murdvana, selle metafoorilises tähenduses....

jahh ja kuidas... on vahel tunne, et sõnu ei jätku, selleks mis öelda on....