Kaaren pistis suhu tükikese tumepimedat shokolaadi ja sulges silmad.... ta armastas seda magusat mõrudust oma keelel... see oli lihtsalt nii mõnus... siis hammustas ta shokolaadi tüki pooleks talle oli närimine alati palju suuremat naudingut pakkunud kui lutsimine... eriti shokolaadi puhul....siis tuli neelatus....

Kaaren avas silmad.. talle meeldis naudingu hetkil silmi sulgeda... nüüd ta vaatas aga taas helendavat ekraani... njah valmis, oli ta tahtmatult või tahtlikult väänatud nentima... see lähetamata kiri, mis end juba kuud rohkem kui kaks oli kirjutanud, oli viimaks valmis saanud... Kaaren sulges faili ja vaatas kiirelt descktopi tapeeti... seal oli vikerkaar... just selline nagu ta oli olnud mõned päevad tagasi seal paneelmajade vahel kaubanduskeskuse kohal... kui sadas tihedat tihedat kevadist vihma ja kaugelt taamalt paistis päike.... nii ere oli too vikerkaar olnud.. ja see kohuke mida ta oli söönud oli ses vihmas eriliselt hästi maitsenud... Kaaren taipas et ta mõtles söögist... paganama naiselikud parameetrid... pagan....ta püüdis meenutada veel toda vikerkaart....njah ja toda noormeest, kellega tal oli plaan tookord joosta sinna, kust see kogu värviline krempel tundus alguse saavat... oli teine tulnud nii morni näoga linna poolt pilk kinganinadel ning siis märganud kaarnat kes parasjagu kohuke käes keset teed seisis ja kuhugi kaugustesse kaes... temagi oli märganud seepeale vikerkaart ja muianud... kaaren oli samuti muianud.. ning siis olid nad üheaegselt viibanud pea ja pilguga vikerkaare alguse poole.... njah kaaren teadis küll mis neil mõlemil peas oli sel hetkel... läbi lompide ehitusmarketi taha sinna kust algas vikerkaar.... aga tal oli kohuke pooleli ja tiivad märjad.... nii ta vaid muigas veel ja lahks selga keerates... jahhh... tookord polnud ka too kiri valmis olnud.. poleks olnud võimalust joosta kuhugi....

Kaaren mõtles hetke punapäisele haldjale kellega ta just täna oli rääkinud nii pikalt... kuidas haldjas oli aru saanud ja kuidas haldjas teadis nagu tema isegi... et see kõik ei mänginud välja... et uppujat ei saa päästa kui uppuja ise seda väga ei taha... ja too uppuja keda kaaren oli seiranud... tegelikult üldse ei uppunud, see oli lihtsalt silmapete olnud ja veel vähem soovis ta kaarna poolt tüüdatud saada... see et ta katki oli ei tähendanud ju veel et ta uppumas oli....jahh kaaren sai aru küll...Too viimane jooks üle kaare oli nii mõnedki asjad selgeks toonud....ning nüüd oli ka too kiri, lähetamata kuid kirjutatud saanud....

Kaaren sügas räsituid ja valutavaid tiivanukke ning kallutas pead ja manas ette uksekoputi pilgu..... oli aeg...