Volber... mulle on alati meeldinud... elav tuli, väike kummaline animalism, miskine valguse võit, läbi nõidusliku pimeduse... midagi salapärast midagi natuke maagilis-müstilist....njahh või mulle vähemalt meeldiks nii mõelda....

Seekordne volber oli teisest diskursusest, kuhu kuulusid kallid veinid, seelikud, mukitud näod, naiselikkus, üleüldine teatav ülevus... ja kõik oli tore, mulle meeldis, ammu polnud saanud end niimoodi üles lüüa ja kaunis olla...vähemalt enda võimaluste piires, sest tegemist on ikkagi minuga, midagi üdini sulnist siit tulla ei saa, alati jäävad miskised ruikaid ja riukad külge, mida ära ei silu...väikesed kuradikese sarved, mida maha viilida ei anna... noh aga pm siiski ilus hea ja naiselik.. veini joov ja jäätist sööv olemus... sõbranjetamine... kena... meeldiv ebakainus... esimesse korporatsiooni astudes ja teatav lõbujanu.... kõik väljavaated õhtu edenemisele olid meeliülendavad...

...ja siis (nagu kõigis neis ilusates lugudes)....sattusin situatsiooni, ebameeldivasse sellisesse ja leidsin end ühel hetkel vastu seina surutuna ühe lugupeetud korporatsiooni välisukse vahetus läheduses sisemisel poolel... suruja oli tundmatu uksest sisenenud meesolend, kes arvas et ma väga tahan temaga suudelda ja tunda tema käsi oma kehal kleidi all ja pükstes... delikaatsetest selgitustest ei piisanud...abitus...nõrk... järgnes mõte, tobe kuidagi, kui ma karjuma pean hakkama...kusagilt imbus läbi miskine mälestuse jäänuk, et see on juba kord niimoodi olnud, kusagil pimedas külmas tänavas aastaid tagasi... mõistus üritas pilti eirata, krt ma ei ole enam see laps ju, ja ma ei ole oma lolluses pimedas kõrvaltänavas... ma olen olen kenade värviliste mütsidega meesterahvaste vahetusläheduses....mille kuradi pärast mul on siis täpselt see sama tunne nagu seal tänavas... ja mille pärast need kuradi plekistmõõkadega auäärt härrad ei võta midagi ette..... Järgnes karjatus, vali löök vastu säärt ja metskassi pilk, mis ründajat veidral kombel ehmatas.... Jooksuga uksest välja külma öösse... veres adrenaliin ja peatus lähedal asuva maja taga... süda läks pahaks ja sees keeras hetkega kohutavalt, oksendus lähedasse prügikasti...silmis viha ja pisarad... kuhugi inimeste sekka ütles miski peas... jooksuga sinna, kus peaks olema mõni tuttav nägu...

Kimusin suitsuruumis suitsu suitsu järel... jalutasin väljas, seletasin kokkuvõtvalt mis juhtus... ei midagi tõsist kõik on korras, vastik vahejuhtum vaid, sisendasin teistele ja endale.... ebameeldiv kainus oli kohal...miskine jälkus oli aga sees... too mälestuse, abituse jälkus, mis pani ajuti pisarad voolama.... rahunesin ja kirjutasin kogu oma härduse ja ülereageeringu naiselike parameetrite arvele... istusin taas suitsuruumis kui tuli noorhärra P ja tekkis võimalus minna koju...pääsemine.... Kellegi seltskond, kellegi kodu ja soe voodi... unustus, kiire ja imeline... kolme tunni pärast oli vaid väike värin veel möödunust sees... keerasin endale kindlamalt teki ümber ja surusin end P keha vastu....tänulikkus ja soojus voolas mööda keha ning uni võttis maad...