13. ja reede... mida kenamat suudaks üks inimlaps ette kujutada....

Mina ammu enam ei suuda....

Eile nad laulsid... Jaani kirkus... pugesid sisse nagu paaril korral varemgi, aga seda ma eile minnes ju enam ei mäletanud.... ronisime kõige ette, külje peale, võtsime toolid ja vajusime vargsi kuulatama, varsti kogunes meie ümber teisigi lähemale hiilijaid.... ja siis me lihtsalt olime... hetkeks jäi aeg seisma ja vaim riietati lahti.... soolased pisarad jooksid mööda põski alla ja kukkusid avarasse dekolteesse... nii hea oli olla ja näha, et nähakse, kuulda, et teatakse... tunda, et ollakse.... see on just selline hetk, peale mida, sa tunned et oled natuke jälle rohkem sina ise... mängitud sai just sellele mida niisama ei märkagi, mis muidu sageli peitu jääb...samas on teada, et koguaeg selline olla ei võigi, sest tava olemises tundub see kohtlane ja inimesed, kes aru ei saa, teevad tahtmatult oma arusaamatusega haiget....

Kui laul läbi sai mässisin vaimu uuesti hoolega sisse... piisaku sellest, kui mina tean ja mäletan.... jalad viisid üle mäe päikesevalgustes helklevatest puutüvedest mööda, sinna kus on teistmoodi hingamine.... jalutasime mööda erinevaid lugusid, neid teineteisele jutustades... lõpuks ostsime pudeli palmset ja istusime trepile.... tõmbasime ploomiaroomiseid plärusid ja unistasime igatsedes ning hingates teistsugust õhku....

Korraga seal istudes jõudis teadmine, et mu hinge on taas pugenud too unelev igatsus.... kuigi päris naljakas on igatseda millegi järgi, mida mul kunagi pole olnud.... kellegi järgi keda mul pole kunagi au olnud suuremat tunda.... ja samas muudab see igatsuse mängumaa palju mitmekesisemaks, sest ainuke pide, mis on, on mälestus neist silmadest tumedate kulmude all