imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...